Kuid interneti, telefonifirmade huvides on suurendada elektroonilises maailmas tegutsemist. Iga hinna eest. Sel nädalal toimub Kanada toidukaupade turustamise innovatsiooni konverents (Grocery Innovations Canada). Poodnike kavades olevat, ajakirjanduse järgi, sularaha tõrjumine toidukraami ostmisel, kuna sellega on seotud kulusid. Raha lugemine, sorteerimine, panka viimine jne. Sestap on nende eesmärgiks suunata toiduostumaksmised digitaalseks, see tähendab nutitelefoni ja nende appide kasutamist.
Millele keegi aga ei mõtle, on see, kui habras on nutitelefonisüsteem. Ja kuivõrd kahjulik keskkondlikult on selline sõltuvus. Liitiumita ei saa nutitelefonipatareisid teha. See on haruldane väärismaapõuevara, mida, teadagi, saab ainult kolmanda maailma riikidelt. Kus orjavad kaevurid tohutult väikese palga eest eluohtlikes tingimustes, ainult selleks, et Madison ja Hunter saaksid mänge mängida või tühja-tähja, ebaolulist oma sõpradele teatada. Liitiumiga on sama mure kui naftaga – piiratud varud. Aga see suurfirmadele ei loe, peaasi et nüüd saavad kasumi kätte, tulevikus tulgu kas või veeuputus.
Kanadas on ühed kallimad mobiiltelefoni-kuumaksud maailmas. Euroopaga võrreldes naeruväärselt kõrged. Aga katsu sa perekonnalt, kus igal liikmel on oma isiklik iPhone või nüüd lõhkemisohtlik Samsung Galaxy Note 7 ära võtta. (Sel nädalal keelas riik neid nutitelefone lennukitele kas käsipagasis või suuremates kohvrites reisile kaasa võtmast selle plahvatamise ohu tõttu. Samsung olevat rekordiliselt raha kaotanud selle uue nutitelefoniga, kinnitades jälle, et see tehnoloogia pole mitte ainult turvaline, aga pole ka läbimõeldud.) Koduseid nö laualiine on tänapäeval vähem ja vähem, kuigi nende turvalisus ja kindel ühendus pole enam kui sajandi kestel olnud küsimärgi all.
Mobiiltelefonide vastu ma ei ole. Nendel on oma roll ja vajadus. Kuid näiteks selliseid olulisi tehinguid nagu igapäevase leiva ja piima ostmine nende kaudu teha on narrus. Korrates varasemates päevikutes kirjutatut, paljudel ei ole neid riistapuid kas majanduslikel põhjustel või huvi, oskuste puudusel.
Üllatab see, et soovitakse sularahast eemalduda. Mis juhtub, kui telefonifirmal on krahh – mis ikka vahel juhtub, rahakotis aga dollareid piisavalt, mida tulevikus ehk enam vastu ei võeta – kuigi seaduslikult on see ainus riigi vääring.
Teadagi on eriti suurematel toidukauplustel, kus põrandapindala on vajaduselt suur, tohutud väljaminekud, mida internetimaailmas ei ole. Mitte ainult riigimaksud, aga näiteks elektrikulud, mis Torontos on kolme aasta jooksul 76% (!) tõusnud. Ja ikkagi toodetakse rohkem elektrit, kui Ontario suudab tarbida ja müüakse soodustushindadega mujale. Kohalikud aga maksavad otsa.
Arvestades sellega, et pärast majaga, korteriga seotud kulusid, on toit järgmine iga perekonna eelarves, tuleks teraselt jälgida, mis selle nädala konverentsil toimub. Muutuva maailmaga peab kohanema. Kuid mitte siis, kui langetatakse vähemuse huvides otsuseid, sunnitakse küberilma kõikide nende riskide ja ohtudega.
Interneti kaudu on ka võimalik toitu koju tellida, seda elektrooniliselt kinni makstes. Kuid kes ei tahaks ise valida marju, puuvilja, aedvilja, nii kindlaks tehes, et on oma maitse järgi, värske ja mitte närbunud. Pakendites toitu võib ju küll nii osta. Aga piimatooted ja lihad, kalad – no kuidas sa tead, et on hea ja värske, ilma ise neid nägemata.
Nii ei ole digitaalmaailma ja selle vidinatest sõltuvus sugugi mitte inimsõbralik. Mugavuste huvides suunatakse äritegevus kui vähegi võimalik küberilma. Mis pole sugugi turvaline. Mis saab, kui pisike nutitelefon kogu sisestatud informatsiooniga kaob, või hullem, ära varastatakse? Algkoolilastega juhtub see tihti. Ka vanemate inimestega.
Paljud meist pole ludiidid. Aga kui tulevik näeb ette, et spargelkapsast ja banaani ei saa muidu osta kui telefoni appi kaudu, siis on põhjust muret tunda, et inimsoo areng ei vii mitte heas suunas, vaid läbimõtlemata, lühiajaliste lahenduste suunas. Mis omakorda ei luba head lastelaste tulevikule.
Tõnu Naelapea
