Labour Day on kaua ka tähendanud koolilastele suvepuhkuse lõppu, teisipäev pärast seda on tavaliselt esimene koolipäev. Ontarios tänavu mitte, isegi neid ridu kirjutades on teadmata, mis täpselt toimub. Lastevanemad on mures, kooliõpetajate ametiühing samuti, kõik pelgavad väikseid klassitube ja suurearvulisi klasse, kas noored suudavad kõiki reegleid jälgida, nii nagu tervishoiueksperdid nende vajadust on korduvalt rõhutanud. Kuid kui Euroopas tullakse koolides toime, siis miks mitte Põhja-Ameerikas? Ühtset rinnet pole näha ja kahjuks on nii mitmeski süüdi ametiühingud.
Ametiühingutel oli omal ajal väga oluline roll. Ning ei saa eitada, et mõnel ka tänapäeval. Ent paradoksaalselt on küsimärk nende tegevuse kohal just seal, kus neid ehk vähem tarvis on – riigisektoris. Kui pandeemia nii edasi kestab, jääbki järele vaid riigisektor. Nende pirukas on püham, kuidagi. Nii suretatakse välja entreprenöörid. Uus Nõukogude Liit terendab.
Ülemöödunud sajandil oli vabrikutes lihttööliste elu lausa põrgu. Möödunud sajandi alul kinnitas sotsialism kanda lihttööliste hulgas, kuna eriti USAs, aga ka Kanadas, Euroopas olid töösturid ülirikkad just oma töölisi ekspluateerides. Nii ei ole mingi ime, et ametiühingute liikumine sündis. Üle kivide ja kändude, protestidele, väärika elutaseme ja viisaka palga nõudmistele vastati pahatihti ülekaaluka vägivallaga. Ametiühingujuhid, demonstratsioonide ja streikide algatajad olid valdavalt ise töölised, madala palgaga, teiste enesesuguste eest väljas. Nüüd enam alati ei ole.
Enam kui sada aastat hiljem on ajad küll muutunud. Heidetakse ette nö ühele protsendile, rikkuritele, et nende käes on sama palju raha kui kõigil teistel kodanikel. Kaaluge minevikust hämmastavat tõika: aegade kõige rikkaim ameeriklane oli Andrew Carnegie. Tema isiklik miljardites (juba siis!) loetav varandus oli toonasest GDP (rahvakogutoodangust) tervenisti 2,1%. Isegi dollarite arvu järgi rikkaim jänki John D. Rockefeller suutis omal ajal ainult 2,0% GDPst oma taskusse ajada. Rockefeller oli eriti karm ja julm, lastes streikivaid töölisi peksta, vabrikuid ja kaevandusi sulgedes, nii neid näljasurma viies. Võigas osa USA ajaloost, mida sotsialistid tunnistavad, kapitalistid aga mitte. Kuna Carnegie’d tuuakse esile kui filantroopi.
Tõsi küll. Carnegie (ja ka väiksemal määral ka Rockefeller elu lõpuaastatel) andis raha lihtrahvale kultuuri toetades raamatukogude ehitamiseks. New Yorki uhkemad muuseumid, näiteks Frick, on samuti röövparunide pärandustest, suunatud rahadest ehitatud, kunstikogud varutud lihtinimese huvides. Sellise, kes täna suudab kalli muuseumipileti osta. Paras iroonia.
Taas tänapäeva. Kaalugem fakte, kõiki, kui vaatleme kooliõpetajate, aga eriti vanemate, muresid. Esmalt, ametiühingud on head teinud sellega, et on taganud õpetajatele enam kui viisaka palga. Nende leping Ontarios näeb ette aastas vaid 194 tööpäeva. (Aastas on neid 262. Kui on palgaga puhkusega töökoht – mida kõigil ei ole, siis antakse kaks töönädalat või kümme päeva vabaks.) Ning kas on ühtegi teist töökohta, kust võib oma volil 54-aastaselt magusale täispensionile minna? Õpetajatel on nii.
Nagu paljud võivad kinnitada, juba 1990. aastate alul alustasid ametiühingud tööseisakuid, alati kui kaheaastane leping oli läbi. Lüngad õpetuses tuli vanematel täita. Vahetult enne pandeemiat oli ka nii, kas mäletame? Pandeemia ajal mõni õpetaja ei soovinud virtuaalõpet rakendada. Töökohta ei kaotanud. Kodus aga mitmelapseline perekond oli ja on püsti hädas. Isegi kui tehnoloogia oli olemas, kuidas seda mitme lapse vahel rakendada, eriti, kui enesel tuli tööd kodunt teha? Toime tuldi.
Enamik õpetajaist on kogemuste järgi laste huvides oma elukutse valinud. Aga peavad jälgima, tihti surve tõttu, ametiühingute diktaate, isegi kui ei nõustu. Kummaline on, et näiteks Ontario keskkooliõpetajate föderatsiooni juhatuse liikmed teenivad aastas rohkem kui provintsi peaminister. Ning isegi ei ole juhatuse tipuski. Nende huvides on säilitada olemasolevat. Kuid infrastruktuur, millele vihjatakse kui aegunule, osa tõrkest koolidesse õpetama minna, ei ole aastaid saanud vajalikku süsti. Kuna valitsus valitsuse järgi, vaatamata poliitilisele värvingule, on konstateerinud, et hariduse eelarve lõviosa läheb palkadele.
Mujalgi nii. Päevikupidaja CBC-aastatel pidi ta CUPE ametiühingusse kuuluma. Pidi maksma liikmemakse. CUPE juhatajad teenisid tollal märksa rohkem kui töölised. Ja kui, nagu siin riigis kurvaks lauluks on ammu olnud, kärbiti riigiringhäälingu eelarvet, siis ei suudetud tööliste koondamist peatada. Viisakam kui Rockefelleri meetodid, aga töötus ikka tulemuseks.
Tänapäeval ei saa need, kes soovivad mitme põhjuse pärast riigitööle tagasi minna (otsesem kontakt kaastöölistega, parem tehnoloogia, kodunt eemaloleku vajadus on mitme põhjuseks) ei saa seda teha, kuna ametiühing ei luba. Kui toidupoodides, kõikjal, kus täidetakse elule olulisi ülesandeid (kas haridus ei kuulu ometi sinna), seda pea miinimumpalga eest, miks siis mitte riigitööl? Maski kandes, distantsi hoides – nii ju elame, miks ka mitte tööl? Miks keelatakse häguste põhjuste tõttu töölkäimist, kogukonna teenimist efektiivselt ja palju väiksemate pingetega?
Koolide küsimus on muidugi teravam, kuna tegemist on mitte ainult lastega, vaid kogu perekonnaga. Lahendusi on Eestis, näiteks, leitud. Pole märgata pandeemia levikut. Poliitiliselt pole küll korrektne juhtida tähelepanu sellele, et Ontarios, eriti, on mõnel ametiühingul tohutu võim. Aeg viisakate töötingimuste, tasemel palkade ning hüviste nõudmisel on neil ammu möödas. Kui ühiskonna lõhestus suureneb, siis ei ole selles väljakutses, et vajame koos tegutsemist, ühte hoidmist, mingit väärtust kui taandume ajastusse, kus mõni on vaid õnnelik, et on töökoht olemas, teised aga peesitavad varajase pensioniga luksuliku suvila rannaliival. Ajal, kui riigimajanduse mootor, lihtöölistest keskklassini kiratseb ja tunneb homse üürimaksmise, leivakannika hankimise suhtes tõsist ja reaalset muret. Kaalugem seda valusat fakti <I>Labour Day</I> järgses kassiahastuses. Vabandust, realiteedis.
Tõnu Naelapea, Toronto
