(Muide, vaid CBC raadiouudised kajastasid pühapäevaõhtul olukorda, esmaspäevaseid ajalehti kammides polnud neis midagi. Internetis aga oli informatsiooni kuhjaga, mis on magus iroonia. Kuna just internet pole turvaline, aga riigi ringhäälingut ja paberil ilmuvat ajalehte kipub kodanik ikka rohkem usaldama…)
Esmaspäevase pressiteate järgi olevat peamiselt ennetavaid samme võetud ning ei olevat kusagil kinnitust, et häkkerid olid sisse murdnud. Ent kuidas saaks selles kindel olla? Kaaluge Wikileaks organisatsiooni. Koguvad/kogusid informatsiooni vahel nädalaid-kuid, enne kui avalikustasid, missuguseid sulitempe (peamiselt USA) valitsusorganisatsioonides on ette võetud saladuskatte all. Kaaluge ka praegust nö valeinfo ajastut, millal enam ei teagi, kas sotsiaalmeedia kaudu või mujal internetis ilmuv materjal tõele vastab. President Trump on ise lisanud värvi olukorrale, öeldes, et alternatiivtõde on sama hea kui fakt.
Muidugi pole niisugused igapäevased kohustused nagu riigilõivu tasumine nii huvitavad, kui mida üks või teine poliitik väidetavalt kusagil teegi. Aga kui juba oma rahaga, isikliku informatsiooniga tegemist, siis peaks tõsiselt võtma seda, et riik ei suuda pakkuda turvalist teenust.
Varasematel aastatel on siinkirjutaja kurtnud, et riik ei tule enam maksumaksjale vastu. Kui vanasti saadeti koju tulumaksuankeedid, juhised, siis nüüd tuleb ise postkontoritest neid otsida. Meie kohalikus on tänavu olnud ainult prantsuskeelsed saadaval, ametnikud ei tea, millal ingliskeelsed tulevad. Tüütu kohustus seda meeles pidada, nii et tuli teisest linnajaost vajalikud paksud voldikud varuda.
Muidugi, inimestele, kes usaldavad raamatupidajat, ja on samas nõus selle töö eest maksma, pole selline mure huviks. Kui aga inimene on ise aastakümneid oma pabereid täitnud – ja tuleb ju ikka ka raamatupidaja juures allkirjaga kinnitada, et kõik faktid, andmed on õiged – siis jonnakus nõuab, et seda kodaniku kohustuse täitmise valikuõigust ära ei võeta.
Ehk on see tänapäeva kiiresti muutuvas maailmas tühine mure. Aga kui riik aastal 2017 teatab, et nende võrguteenus pole varaste eest tingimata kaitstud, siis tekivad küsimused. Mitte kõige vähetähtsam pole, et selline teade võib olla nagu härjale punane keep, innustab neid kübersulisid, kes naudivad pahanduse tegemist, informatsiooni varastamist ja selle pealt teenimist, otsima teisi nö auke Revenue Canada saidil. Ning kindlasti neid on, kuna perfekset kaitset ühegi veendunud suli vastu pole veel leitud.
Lisaks veel, et mullu juulis paljastas CBC, et Isle of Man saar on hea koht, kuhu Kanada rikkamad ettevõtted, nende juhid, omanikud maksumaksmise kohustusi vältides raha soolavad. Kariibides on mõnel saarel samuti selline kuulsus. CBC järgi on majanduslik kahjum sadades miljonites. Revenue Canada on olukorrast teadlik, aga võimetu tegutsema. Aga tavakodanik usaldagu auklikku saiti, et oma mõne näruse tuhande suurust võlga sinna saata. Kummaline ka, kuidas sellest suuremat numbrit ei tehta – nii suurte sulide kohta kui ka tavainimese võimaliku infovarguse rõhutades.
Ehk noortele maksumaksjatele pole niisugune teade mingiks mureks. Pensionärid, kes käsitsi täidavad vajalikke lahtreid, samuti. Ning neile, kes raamatupidajale mureta maksavad, et mure kaoks, vist ka. Kuid on piisavalt neid, keda vihastab Kanada riigi võimetus – kas haridussüsteemis, tervishoiuküsimustes või isegi arvete maksmiste taustal, et siin nii tihti asjad lonkavad. Arvutiga tegutsemine, internetile lootmine ei ole alati vastus.
Maksumaksmine on vajalik, keegi ei vaidleks vastu, arvestage seda, mida selle eest saame. Ent kui usaldus riiki on õõnestatud, ja juttu pole mitte poliitikute lubaduste murdmistest, vaid lihtsalt turvalisuse tagamisest, siis tahaks küll näha, et keegi vastutaks avalikult. Ning et mõni mure oleks suurema kella külge kinnitatud, kui ta enesekeskses lühikese tähelepanuvõimega riigis paraku tänapäeval pahatihti on.
Tõnu Naelapea, Toronto
