Isiklikult meeldib mulle Presto väga. Mugav ja on võimalik nii interneti kaudu seada, et kaart laadib ennast ise, kui kaardil olev raha langeb valitud summani. Mis on vajalik, kuna lähim koht, kus saab automaadist kaarti laadida, asub 8 kilomeetrit kodunt eemal –Davisville'i jaamas. Miks ei ole mõeldud teistele lahendustele? Miks Eglintoni jaam, üks enim tarvitatud peatuseid, ei paku seda teenust, ei tea. Juhtun teadma, et Islingtonis saab kaarti laadida, aga neid kohti on vähe.
Lisaks on allmaraudtee jaamades vähe neid kohti, kuhu saab tänavalt Prestoga sisse pääseda. Ja seegi on narr, kuna pole läbi mõeldud. Vanad pöördväravad, kust ainult üks inimene korraga saab läbi, on asendatud kahe uksega käiguga. Olen oma silmaga näinud, kuidas keegi on maksja selja taga kiiresti lahtisest käigust läbi lipsanud. Selline jänesemäng tähendab jälle TTCle majanduslikku kahju.
Pole ma üksi nende nurinatega. Toronto Stari pühapäevane juhtkiri kritiseeris TTCd, et nad $300 miljonit maksmaminevat süsteemi pole suutnud edukalt seatud ajatabeli järgi rakendada. Kui GO, teised Metrolinxi ühendused, mis ka Prestot vastu võtavad, on suutnud seda teha, siis miks mitte torontolased?
Ja viimane TTC rumalus on eeldamine, et bussisõitjatel on kõikidel nutitelefonid. Tähtsamatel ristmikel, nagu näiteks Lawrence ja Leslie, tean ka, et Peetri kiriku juures Mt. Pleasant ja Eglinton, mujalgi, oli bussiootaja huvides peatuse posti külge kinnitatud graafik, mille järgi võis arvestada, millal buss saabub. Üldiselt päris täpne ja sõitjale kasulik, eriti talvistel päevadel, kui keegi ei taha 20 minutit lõdiseda, kuni järgmine sõiduk saabub.
Need kasulikud sõiduajaplaanid arvestasid nii argipäeva kui laupäeva, pühapäeva liikumissagedusega. Teadagi liigub tipptundidel busse rohkem, pühapäeval aga märksa harvemini. Aga nüüd on graafikud asendatud teatega, et on võimalik appiga jälgida, kunas buss täpselt saabub.
Mida aga teeb pensionär, immigrant? Meie maja noored täiskasvanud, kes teadagi appidega kodus, ei lahku enne, kui teavad, et buss on kolm minutit eemal. App teatab ka täpselt maakaardilt näidates, kus buss hetkel asub. See on kõik kena ja tore teatud põlvkonnale, aga mõnele (loe allakirjutanu), kes nende vidinatega suhelda ei soovi, on see puhas diskriminatsioon. Peaks küll astuma aastasse 2016, aga mitte nii, et kätt selja taha väänatakse.
Karta on, et TTC ei tule lubadusega, et aasta lõpuks on Presto 100%-liselt käigus, toime. Juba on Metropasside, kuukaardi tühistamine edasi lükatud tuleva aasta lõppu. Muide, Presto kaart tuleb ka osta, registreerida. Teadagi internetis. Aga neid müügikohti on samuti vähe, Unioni jaam on ainus garantii. Maksa siis vanastiili sõit kinni, lahku allmaaraudteevagunist ja osta kaart. Üks sõit vastu pükse.
Praegune TTC peamees Andy Byford teeb oma parima. Aga vananevate rongidega, bussidega, tõrksa ametiühinguga maadlemine, kes näeb nii Prestos kui plaanides metroorongidelt ühe meeskonna liikme eemaldamist, väljakutsena; Bombardier firma võimetus lepingu aluselt uusi tramme varustada, on Byford, kes kirjutab igal nädalal lehte süsteemis toimuvast, tõesti plindris.
Presto tähendab itaalia keeles varsti. Mitte kohe, kohe, ja sellega tuleb arvestada. Kuid uuendus, see “varsti”-sõna, liigub küll kilpkonna kiirusega ühistranspordi kasutaja meelehärmiks. Auto pole tihti, eriti südalinna minnes, lahenduseks. Ega keskkonnasõbralik. Ning teed on ju ka teadagi ummistunud. Loodetavasti saab põhimõtteliselt vajalik Presto-süsteem jalad alla. Isegi kui hilinemisega ja lihvivajavana, viiks see Toronto taas maailmalinna tasemele.
Tõnu Naelapea
