Algsete andmete põhjal võideti suurelt. Lendurite töötunde ei saa võrrelda näiteks vabrikutöölise omadega. Viimane täidab oma igapäevase, -öise vahetuse kohustused viis päeva nädalas ja saab tasu lepingu järgi. Pilootide graafik on aga teine. Ei saa ju oodata neilt sama kui poldikeerajalt, arvutiekraani taga masina konstrueerijalt. Erksus on oluline, puhkus samuti. Seadused ei luba näiteks mitu päeva järjest olla kokpitis ega ületada teatud ajavahemikus õhusoleku tundide arvu. Seega nende tunnipalka peab kontekstis kaaluma.
Siiski, kõige suuremate lennukite kaptenite tunnipalk tõuseb markantselt. Kui arvestada tänapäeva elektroonikaga, arvutitehnikaga, siis kõige olulisemad momendid lenduril on õhku tõusmisel ja maandumisel. Kui juba pilvedest kõrgemal, siis võtavad arvutid üle. Teame aga, et tuleb hinnata väljaõpet, kogemusi, seda, et sadade reisijate elud on mängus.
Kuid CBC võrgulehe järgi on streigiähvardus toonud magusa tulemuse. Esiteks makstakse retroaktiivselt, st tagasiulatavalt aasta palgatõusu tervenisti veerandi võrra, 26% rohkem. Ning siis tulevasel kolmel aastal tõuseb tänvune palk 2026. aastani kuni 4%. Seda on kindlasti rohkem kui lihtsurelik saab oodatagi. See kokku annab 40,7% palgatõusu. Mida nõuti, kuna äsja said USA piloodid uue lepinguga nii palju juurde. Kuid seal on olmeolud teised.
Veel, ja see on pisut uskumatu. Vaid selle eest, et piloodid kirjutaks uuele lepingule alla, saavad nad CBC järgi boonuse, mis võrdub 84 töötunni palgaga. Staažikad, kõige kõrgemale nivoole jõudnud lendurid saavad nii $ 85 000. Mis on märksa suurem kui keskmine palk siin riigis. Ning lihtne matemaatika kinnitab, et kogenud pilveratsanik teenib $ 1 000+ tunnis. Ja sellest ei olnud küllalt, pressisid tööaktsiooniga, tõsi küll, seaduslikult, uue lepingu järgi peaaegu 2 miljardit dollarit välja. Ning on ka selge, et teised ametiühingud saavad julgust, pressivad absurdseid rahasid välja. Kannatab maksumaksja, nagu alati.
Air Canada kulude suurenemise maksab kinni muidugi lennupilet, kuidas teisiti. Ja kaubalennukite piloodid kuuluvad samuti sellese ametiühingusse. Ka riiulitel, lettidel oleva hind tõuseb. Oleks, et saaks kuidagi teisiti õigustada kui võrdlusega oma ameerika kolleegidega, mis vahe sai esile toodud möödunud nädalal siin lehes.
Ülaloleva taustal on paslik heita pilku minevikku töölisliikumise ajalukku, töö definitsioonile, miks ametiühinguid omal ajal oli vaja luua, mida nad nõudsid. Jah, sellest kõigest võiks raamatu kirjutada. Õnneks on häid sellised jubagi olemas. Sai riiulilt lahti löödud Yorgi Ülikooli ajalooprofessori Craig Heroni oluline teos The Canadian Labour Movement (2012). Seda sirvides, mälu värskendades meenus ka muud aastakümnete jooksul õpitust ning loetust, millest alustaks.
Inimkonna ajaloos kujunes töö moodne mõiste välja aeglaselt ja piinarikkalt. Alul oli vajadus vaid söödavat, varjualust, rõivaid leida. Pereüksustest kogukondadeni arenemine vajas koostööd, oskuste järgi said juured alla ka ürgsed vahetussüsteemid, millest omakorda kasvasid siis ostu-müügi mõisted. Ka inimestega kaubeldi – orjus sündis lihtsast arusaamisest, et jõuga, vägivallaga võib suunata teisi tegema töid, mida ise ei kas soovinud või ei osanud teha.
Heaks näiteks võib pidada püramiidide ehitamist. Vaaraode orjad ehitasid neid ning ajaloost on teada, et esimesi kollektiivseid vastupanuliikumisi sündis just orjade keeldumisest täita kröösuste käske ebainimlikes tingimutes. Ega vist ei aidanud kaasa vaaraode komme, õigemini käsk lasta ennast pärast surma müürida püramiidi kogu oma varandusega ning nendega koos tappa ka valitseja õukond. Siis tuli feodaalaeg, sealt kapitalism. Ka USAs, enne kodusõda mässasid orjad tihti, aga tulemuseta. Juriidiliselt olid orjad määratud omandiks, kapitaliks.
Mis viis Karl Marxi kuulsa definitsioonini. „Das Kapitalis“ kirjutas Marx, et töö on kõigepealt protsess, milles inimene omaenese tegevuse kaudu vahendab, reguleerib ja kontrollib ainevahetust enese ja looduse vahel. Sealt viib aga kapitalismi, tööinimese ekspluateerimiseni, palgatööliste kurnamiseni. Marx pidas ideaaliks kogukondlikku omandust, mis on teadagi utoopiline, kommunism kinnitas seda.
Tehnoloogia arenguga kasvas lihttöölistest, talumeestest välja oskustööliste klass. Masinad ei suutnud siiski asendada inimesi. Kuid töötingimused ei olnud vabrikutes head, rõhk oli siis nagu tänagi kasumil. Mida vähem palka sai maksta, mida rohkem sai inimesest töötunde välja pigistatud, seda rikkamaks said röövparunid, parim näide neist USAs, Rockefeller, Vanderbilt ja Carnegie.
Ajaloolase Heroni teos piirdub Kanada töölisliikumise ajalooga, aga laias laastus oli pilt kõikjal sama. Pole kokkusattumuseks, et kuigi Marxi eluajal ei olnud ta töö eriti laialdaselt tuntud, siis juba enne ta raamatute ilmumist oli töölisliikumine kogunud jõudu. Seda eriti Inglismaal, kus Marx elas ja uuris, pani paika oma filosoofia.
Kanadas alustasid tööaktsioone alul lihttöölised. Esimesed streigid Kanadas viidi läbi kahesaja aasta eest iiri päritolu kanalikaevajate poolt, paras iroonia, et Ottawa lähistel. Kokku kakskümmend korda peatati töö, nõudes paremaid elutingimusi, sanitaarset, mitte ebatervislikku majutamist ja alles siis palgale juurde. Oluline streik oli Halifaxi pagarite poolt 1868.a, kui nõuti tööpäeva lühendamist. Kujutage ette, kuueteistkümnelt tunnilt päevas tosina peale. Neli aastat hiljem nõudsid Hamiltoni ja piirkonna oskustöölised üheksa tunni pikkust tööpäeva. Streikide tulemusena sätestas Ottawas valitsus ametiühingute juriidilise õiguse eksisteerida, kuid siiski piiras vabadusi, põhjusi streikimiseks.
Aasta 1900 nägi tõsist vägivalda. Québecis lõi miilits laiali puuvillatoodetevabriku tööliste protesti. Piirkonna töölised demonstreerisid solidaarsust, kogunesid tuhandete kaupa toeks. Riik nägi siis lõpuks vajadust luua tööliste departemang ehk nüüd tööministeerium.
Kanadas kinnitas kommunism kiiresti kanda. Ajaloo suurim streik Vahtralehemaal sai alguse Winnipegis 1919.a. Plekksepad ja ehitustöölised ei jõudnud tööandjatega kokkuleppele. Streik kasvas seal 30 000 töölise protestiks. Nendega liitusid Vaiksest ookeanist Atlandini välja paljud teised linnad. Winnipegis toodi 21. juunil kohale Ratsapolitsei, peksti streikijad laiali, tappes ühe, haavates 30 inimest. Seda tuntakse kui verist laupäeva.
Winnipegi streigiga liitusid ka naised, alul telefonioperaatorid. Siis teised vabrikutes, kes nõudsid meestega võrdset palka. Nõudmine, mis tänapäevalgi peab paika. Möödunud sajandi algaastatel oli siinsetes vabrikutes tööl näha isegi lapsi, sentide eest. Kuid perekonda pidi toitma, valikut ei olnud.
Lugejad mäletavad kindlasti Teise ilmasõja järgseid streike, nende hulgas riikliku postiameti pikemat sellist. Loetelu ei asu esitama, aga nagu hiljutine raudteetööliste ning mullune sadamatööliste streik kinnitavad, streigivad peamiselt need, kes jubagi heal palgal ja suudavad mõjutada riigi majandust. Kui Ontarios suure toiduketi Metro madalapalgalised, paljud miinimumpalgal, mida äsja tõsteti $15/tunni peale, streikisid, oli alternatiive. Kauba ja inimeste ühest kohast teise toimetamisel aga ei ole.
Keskklass arenes tänu ametiühingute jõu saavutamisele. Nende liikmed ei kannata, pole vaesed. Viimaseid kaitseb heaoluriik meie maksudest. Pole pikki töönädalaid, pole karta, et politsei peksab, miilits tapab. Terves, tegutsevas majandussüsteemis vabas maailmas on aga just keskklassi kanda suurim majanduslik kohustus.
Praegu on streikimine pea alati mitte paremate elutingimuste nõudmine, vaid ainult majanduslik – ja selles kontekstis ahnus. Mis on patt – ja lubamatu meie võrdsust taotlevas maailmas.
