Multikultuurses riigis sai mitmetes keeltes omapoolseid küsimusi esitada, abi ja nõu saada. Kuid vastuseid sai anda vaid ühes riigikeeles – kas prantsuse või inglise keeles. Arvestades moodsa maailmaga sai täita küsimuslehti ka pimedate punktkirjas (Braille) ning ekraanil vahendajale viipekeeles.
Osalemine oli, korrates, kohustuslik. Mitte ainult kodanikule, aga ka neile, kes ootavad pabereid (landed immigrant) või kellele on juba antud alaline elamisluba (permanent resident). Ka asüülipalujate, põgenike kohta koguti informatsiooni, eelduste järgi vahendaja abil. On teada, et mitmetes immigrantide kategooriates on inimesi, kelle viisa on aegunud, seega ebaseaduslikult Kanadas elamas. Arvud kõiguvad, aga viimati hinnati peavoolumeedias neid umbes miljoni ümber. Nendel teadagi pole motivatsiooni tsensuses osaleda.
Sellele arvule peab lisama võõrsilt üliõpilaste ja külalistööliste oma, mis viib ajutiste viisade saajate arvu umbes kolme miljoni kanti. Täiskasvanud inimesed riigis, mille elanike arv, lastest raukadeni alles äsja ületas 40 miljoni.
Rahvaloenduse ignoreerimine võib tähendada kuni kuue kuu pikkust vanglakaristust või $ 1 000 suurust trahvi. Kuid kes neid eksijaid leiab ja karistab?
Statistika kogumine on piltlikult ja muiates nagu siinsed viisaastakuplaanid. Mis olid N. Liidus rakendatud rahvamajanduse planeerimise ja arendamise süsteemi keskseks osaks. Riik peab tuleviku huvides sportlase keeles nö märgi maha panema, teadma olukorda, et selle järgselt seada, formuleerida tuleviku plaane.
Informatsiooni kogumine toimub muidugi kõikjal, aga rahvaloenduste kaudu nõutakse ehk isiklikumat, kui sooviks anda teistele.
Meie leibkond juhtus olema nende 25% hulgas ehk üheks neljast, kellelt nõuti pikema, 2A-L ankeedi täitmist, mida sai interneti vahendusel läbi viidud. Selle täitmine nõudis parajalt aega, sõltuvalt vastustest. Küsimused olid vahel sellised, et ei saanud aru, miks neid esitati. Privaatsuse kaitse ehk teoreetiliselt eksisteerib, kuid teame, kui tihti on riigiasutuste (nende hulgas tulumaksudekoguja CRA) arvutitesse häkitud. Informatsiooni kogumine toimub muidugi kõikjal, aga rahvaloenduste kaudu nõutakse ehk isiklikumat, kui sooviks anda teistele.
Kummaline oli küsimus – kellena oled sündinud? Kas meessoost või naissoost kromosoomidega. Bioloogiline realiteet. Saame ehk aru, et kõik ei identifitseeri end naise või mehena. Kuid täiskasvanuna elada väljaspoole bioloogilist realiteeti, esitada end teisena kui sellisena, kui sünniti, on ju mitmeti isiklik. Sealt siis see sõna identifitseeruma. Aga see on juba tänapäeva tolerantne heaoluriik: kui sobivat, õiget lahtrit pole, loome uue. Ei heida ette, aga ei saa aru, miks see on tsensuses oluline.
Ka usulahkude küsimus – kuhu kuulud? – paistab eraellu tungiv olevat. Eriti ajastul, kus vähemalt teatud ristiusulahkudes on kirikus käimine, usuõpetus vähestele oluline.
Etnilisest kogukondlikust kuuluvusest on vaja teada. Osaliselt selle tõttu, et riik toetab oma erinevate multikultuursete rahastamisprogrammidega paljusid. Näiteks on eesti ja läti vanureid toetavad organisatsioonid hiljuti saanud Ottawast majanduslikku toetust. Kuid mis tähtsust on sellel, kus kellegi vanemad sündisid kui väljaspool Kanadat? Eriti, kui neid pole kaua kodanike kirjas olnud. Kodune keel on tähtis, nagu on ka emakeel. Ka võõrkeelte oskus. Seda ei saa alahinnata.
Muigama aga pidi indigeenidele suunatud küsimustele. Või neile, kes väidavad, et nende soontes on aborigeenset verd. On ju erikategooria, nimeks métis, mis lubab siin nautida eriõigusi, kui vaid üks vanem on pärismaalane. Tsensuses oli pikem suguharude nimestik, kellesse kuulumist võis kirja panna. Pani mõtlema, et Eesti rahvaloenduses võiks nii vastata, et vanaema oli setu, isa mulk, ema hiidlane… siiski aga ju eestlane üle kõige. Selline poliitkorrektsus, tahe nö kolonialismi pärandist teadlik olla ei sobi rahvaloenduse raamidesse, isegi kui eksisteerib soov austada esimesi rahvaid. Paraku ülepingutatud lahterdamine läheb liiale.
Privaatsusesse tungivad ka majutusküsimused. Kas omad oma elamispinda või üürid. Kas elamispind on tänu riigi abirahadele doteeritud, st madalama kui turuhinnaga. Kuidas maja kütad, millega ja kui palju see maksma läheb. Ka elektri-, vee-, muud kulud huvitavad riiki. Siis tööl käimisest. Kui nii, et pole pensionär või alaealine, siis kas täisajaliselt või mitte. Kuidas tööle jõuad? Saame aru, et suurlinnades mõjutavad vastused ehk ühistranspordi tuleviku plaanide seadmist. Kuid kuidas määrab isiklik elektri tarbimine riigi tulevikku? Kas tuleb varsti Ottawast keeld, et tuleviku huvides keerame voolu kinni, kui ületad teatud tarbimise piiri? Toronto infrastruktuur näiteks ei saa ülekoormatuse tõttu tagada elektriga varustamist, kui mingi looduse katastroof lööb transformaatorijaamu reast välja.
Ankeet 2A-L kogub päris detailselt selliseid andmeid, millele võiks vähem aus inimene vastata valikuliselt. Pettes, kuna isiklikku ei taha avaldada. Või leides, et see pole riigi (ning võimaliku häkkeri) asi, kellega ma sängi jagan, valetab. Mis tähendab, et teoreetiliselt, jäädes aususe põhimõttele lootma, võib riik saada infot, mis ei vasta tõele.
Teistes riikides on tavaks pidada rahvaloendusi iga kümne aasta tagant. Miks on vaja Vahtralehemaal iga viie aasta tagant kulukat küsitlust?
Kui arvestada tõigaga, et rahvaloendus pole odav ettevõtmine – eelarveks esitati $970 miljonit, peaaegu miljard – et üllitati 16 miljonit küsimuslehte, neist 4 2A-L vormis ja et neid tuleb kellelgi analüüsida, kokkuvõtteid koostada (see teatavasti ei kuulu eelarvesse, tähendab lisakulutusi), mida bürokraatidele esitatada, kes omakorda poliitikutele vastutavad, siis tuleb küsida, kas tsensusel on niivõrd tähtis roll. Census Canada pidi palkama 32 000 inimest selle läbiviimiseks; palka maksti/makstakse heldemalt kui erasektoris infokogumise eest. Teistes riikides on tavaks pidada rahvaloendusi iga kümne aasta tagant. Miks on vaja Vahtralehemaal iga viie aasta tagant kulukat küsitlust?
Viimaseks mureks oleks tehisaru kasvav roll tänapäeva informatsiooni seedimises, analüüsis. Teada on, et avalikus sektoris, milles nõutakse õigustatult liigliha, bürokraatide arvu koondamist, on tehisaru kanda kinnitanud. Ehk võime usaldada arvutite poolt koostatud statistilist andmebaasi, aga analüüsi? Kahtlen väga.
Tänavune tsensus esitab paraku rohkem küsimusi, kui peaks. Uudishimu ei tohiks olla osa faktide kogumisest. Õigus oma isiklikke andmeid, elukombeid, kalduvusi kaitsta peaks olema tähtsam, kui riigi vajadus mingi häguse tulevikuplaani nimel koguda laialiulatavalt sellist informatsiooni. Riigil on jubagi koht meie rahakotis – ei tohiks lasta valitsust meie buduaaridesse puistama, eraellu uudistama. Igal asjal olgu oma piir.
Tõnu Naelapea
