Alustaks pisut isiklikust ajaloost. Päevikupidaja kasvas üles kodus, kus põhimõtteliselt puudus televiisor. Vanemad innustasid lugema, leidsid, et televisiooni hüüdnimi lollikast oli põhjendatud. Laias laastus tuleb nõustuda. Raamat ja ettekujutusvõime on alati parem kui kellegi teise visioon ekraanilt.
Enamus sellest, mis eetrisse meelelahutuse nimel pääseb, pole seda kirjeldust väärt. Kus aga telekal on oma roll, on uudiste edastamisel, kuigi ka sellele annab värvingu fakt, et negatiivne leiab palju rohkem tähelepanu kui positiivne. Ehk just selle pärast on huvitav just otseülekannete kaudu tipptasemel sporti jälgida. Et elada omadele kaasa, saada asendusena osa võistlejate pingutustest. Eriti siis, kui nagu siinkirjutaja, oled kunagi nooruses näiteks murdmaasuusatajana sporti tõsiselt võtnud.
Isal oli sama nõrkus. Ehk mäletavad lugejad Granada nimelist firmat, kelle kaudu oli minevikus võimalik üürida televiisoreid. Olid omal ajal kallid osta, igas kodus neid ei olnud. Annan ühe näite. Enam kui pool sajandit tagasi, 1972.a. suvel toimusid Müncheni olümpimängud. Isa üüris kaheks nädalaks Granadalt aparaadi. Ja elas kaasa just kergejõustiklastele, kui nad jooksid, kargasid, hüppasid, heitsid ja tõukasid.
See selleks. Olen jälginud sama malli. Profisport eriti ei paelu. Olümpiamängud, kunagi amatööride võistlustander, on ammu kujunenud mitte ainult dopingute ja muude nõksude kaudu sohitegemiseks, aga majanduslikel kaalutlustel on profid juba kaua osalenud, ainult elukutselise definitsioon on muutunud. Sponsorluseta ei ole võimalik konkureerida, kas riigi poolt pisku, spordivarustusfirma toetusel või perekondlikust rahakotist tuleb leida suuri summasid nii treenimis- kui reisikulude katteks, ainult selleks, et tipptasemel võistelda. Sellest pisut allpool.
Iluuisutamisel on sunduslikud elemendid, aga lisahüpped ja koreograafia on alati otsustavad, kahjuks on ajalooliselt kohtunike suvaline poolehoid viinud küsimusteni, kas veatu, aga koreograafiliselt ehk mitte julge sõit on vähem punkte väärt kui vigadega, aga energiline, originaalne esitus.
Nagu suvemängudel, on taliolümpiaadidel oma tõmbealad. Peamisteks on kanadalastele ehk iluuisutamine ja hoki. Mis muidugi ei vähenda suusatajate – kas kiiresti laskudes, hüpates või murdmaal kilomeetreid järjest tuhatnelja lastes saavutusi ega kelgutajate ning nüüd vigursuusatajate pingutusi. Kurling ja hoki domineerivad meeskondlikes mängudes nagu korv- ja võrkpall suviti.
Alustaks just alati suurt tähelepanu saavutavast iluuisutamisest. (Keeleline küsimus: miks on uiskudel keerlemine, hüppamine ja tantsimine saanud eesti keeles nimeks sõit?) Meeste üksiksõidus oli selgeks favoriidiks USA kodanik vene nimega, Ilia Malinin. Kes suudab õhus neli korda roteerida enne taas jääle jõudmist. Iluuisutamisel on sunduslikud elemendid, aga lisahüpped ja koreograafia on alati otsustavad, kahjuks on ajalooliselt kohtunike suvaline poolehoid viinud küsimusteni, kas veatu, aga koreograafiliselt ehk mitte julge sõit on vähem punkte väärt kui vigadega, aga energiline, originaalne esitus. Spordis ei tohiks maitse otsustada. Selle tõttu ongi alad, kus kiirus ja kaugus on otsustavad, selged võitjad paeluvamad.
Malinin jättis lühiprogrammis paljud suud ammuli, kui sooritas tagurpidi salto. Ent kahjuks kõrbes noormees läbi vabakavas. Ei suutnud neid neljakordseid elemente korrata, kukkus, jäi kindlast kullast kaugelt ilma. Talle elas huvitavalt ajalehes Globe and Mail pärast kaasa Kanada kunagine meister Elvis Stojko, kahel taliolümpial favoriit, aga närvide küüsi (ja kohtunike!) langedes on „vaid“ kahekordne hõbemedalimees. Kas pole hõbe samuti suur saavutus? Küsige Henry Sildaru käest. Kuid see iga hinna eest kulla saavutamine pimestab paljusid.
Mis viib naiste üksiksõidu tšempion Alysa Liu’ni USAst. (Kõrvalmärkusena – Liu on hiina perenimede hulgas umbes selline nagu Smith inglastel või meil Tamm. Väga tavaline.) Mõlemad Liu ja Malinin kinnitavad oma päritoluga seda, et USAsse soovisid kõikjalt, ka totalitaarriikidest inimesed jõuda. Olukord ehk selline enam ei ole, aga ei kuule, et USA president kuldmedalivõitja pere immigratsioonipabereid sooviks uurida.
Liu suutis veatult – ja veenvalt, koreograafiliselt – esitada võimsa vabakava. Oli juba meeskondlikus sõidus kuldmedali võitnud. Noore inimesena suutis ta ka medalitele lisada majandusväärtuse. Pärast võitu peaaegu et praalides. Misjärel ta isa otsustas avalikult sõna võtta. Teatades, et tütre treenimine, koolitamine – kõik, mis vajalik tippsportlase vormimisel, on talle nende aastate jooksul miljoneid maksma läinud. Teisisõnu, ka kuldmedalil on oma hind, enne võitu.
Mis viis mõtteni. Kas on isegi võimalik saada maailma paremiku hulka, kui perekonnal pole raha? Kuna näiteks hokivarustus, mida tuleb aastast aastasse lapse kasvades vahetada, uuendada, pole sugugi odav. Ega liigadesse kuulumiste maksud, rääkimata nendest tülikatest reisikuludest.
Ja veel jõukusest. Telekaamerad näitasid hoki kuldmedalimängudes publikut. Mõlemas mängisid USA ja Kanada koondised. Rahvuslippe lehvitavate toetajate hulgas oli arvukalt mitte ainult mängijate vanemaid, aga mitmelapselisi perekondi, paljud neist algkoolieas. Kust need rahad tulevad, et Itaaliasse reisida, hotelle maksta, pileteid lunastada? Põhja-Ameerikas on raha küll, aga kas tõesti nii palju? See torkas küll silma.
Tuleks küsida, kuna need mängud olid poliitilises kontekstis arvestades Donald Trumpi tariifisõjaga – kas oli nendel hokimängudel ka mingi rahvuslik väärtus peale omade toetamise refleksi?
Vahtralehemaa koondised kaotasid mõlemad hokimängud. Ent kui Stanley karika võitja koondis läheb ajalukku, ei saa kaotajad midagi. Olümpiahõbe aga peaks korvama pingutusi, see on ikka suur saavutus. Ning lisaks, et mõlemad naiskoondised mängisid haruldaselt hästi – nii hästi, et enam seda NHLi müksamisi-kaklusi ei soovi vaadatagi. Tuleks küsida, kuna need mängud olid poliitilises kontekstis arvestades Donald Trumpi tariifisõjaga – kas oli nendel hokimängudel ka mingi rahvuslik väärtus peale omade toetamise refleksi?
Milano individuaalalade kuningaks peab kahtlemata pidama murdmaasuusatajat norrakat Johannes Høsflot Klæbot. Kes võitis kuus kulda, keegi pole varem ühtedel talimängudel seda saavutanud. Kokku on ta võitnud kolmel taliolümpial üksteist kulda. Võimas võistleja, ta meeskonnakaaslased nimetasid teda masinaks. Klæbo lõpusprindid, kus ta tõsiselt lausa jooksis mäkke finiši poole, olid Milano määravate momentide hulgas.
Pöidlahoidmisest. Pea veerand sajandi eest Salt Lake Citys oli Andrus Veerpalu juba 15 km klassikas kulla võitnud. Kui 50 km klassika võistlejaid jälgis objektiiv, siis sai koduse fännina teda hüüetega (kas pole naljakas, et teleri taga teeme nii?) tiivustatud, et jõuaks ta ometi esimesena finišisse. Paraku ei täitunud soov, aga ei saa ju ometi lausuda, et Veerpalu pidi „leppima“ hõbedaga. Suur saavutus ikka ja seda peaksid need, kes ainult kullale oma lootused ehitanud, meeles pidama. Oma parim ehk ei ole kõige parim teistega võrreldes, aga kui oled viimseni pingutanud ei saagi seda muuks pidada, kui triumfiks.
Tõnu Naelapea
