Kinnitust sai autosohver vaiksel neljapäeval, kui lühike autosõit kestis neli korda kauem kui tavaliselt. Autod ei pääsenud fooridest läbigi, kõik tahtsid varem koju jõuda, et vaba aega rakendada. Mitte tingimata kirikus käia, ülestõusmispühadeks ette valmistada. Seda kinnitas ilmekalt fakt, et peaaegu täpselt sama teekond Suurel Reedel, sõites koju haruldaselt Timo Lige poolt loodud ristilöömiseteemalise kantaadi kuulamisest baptistikirikus, kulges autoretk normaalselt.
Ainult koopaoravad ei tea, et Vahtralehemaal on välja kuulutatud valimised, mis ehk olulisemad üle mitme põlvkonna. Ning rahulolematus kaua prassinud ja laristanud, lohakate liberaalidega, kelle immigratsioonipoliitika ja majanduslik lähenemine on paljuski süüdi. Vastumeelsed seisukohad vohavad ookeanist ookeanini. Kuigi alternatiivi kaaludes peaks valija küll nina krimpsutama, oleks vist küll aeg Ottawas uut verd näha. Kuid nagu alati, peaks valija langetama haritud otsuse.
Elukutselisel majandusteadlasel puuduvad küll poliitilised kogemused, kuid see-eest on tal rahvusvaheline renomee, lai tutvus-, sõprusringkond, tippharidus ja mis salata gravitas, mis Justin Trudeaul puudus.
Kuna, andestage, see poliitiline metafoor nagu vaikse nädala järgselt eriti ei sobi aga siiski, saabus ime. Uus messias. Kui Mark Carney valiti peaministriks, siis oleks nagu ta eelkäija ununenud. Elukutselisel majandusteadlasel puuduvad küll poliitilised kogemused, kuid see-eest on tal rahvusvaheline renomee, lai tutvus-, sõprusringkond, tippharidus ja mis salata gravitas, mis Justin Trudeaul puudus. Parem valik ehk kui elukutseline poliitik, kel puuduvad majanduslikud kogemused, globaalsed kontaktid. Carney juhitud liberaalid on hetkel Pierre Poilievre konservatiividest gallupites ees.
Ning kas pole huvitav, et USA president enam ei siutsu Kanada annekteerimisest 51.-ks osariigiks? Ju ta on aru saanud, et Carney on tõsine oponent, Poilievre’ga aga saaks ta mängeldes, mida soovib. Või vähemalt osa, mida ähvardab läbi viia. Carney haridus ja mis siin ka salata trumplik lähenemine alamate poole, on ilmselt Donald Trumpi heidutanud.
Möödunud nädalal toimusid erakondade juhtide debatid kahes riigikeeles. Paraku lühemad, kui oleks pidanud (kas tõesti mõtleb tänapäeva inimkond vaid siutsu pikkuselt?).
Debatid olid viisakad – mitte kemplemine, lasteaiakasvandike käitumine nagu parlamendis nii pahatihti toimub. See viisakus oli muidugi tingitud teleobjektiivist – ei saanud rühmana lärmi teha, erakonnajuhid pidid ise valijale otsa vaatama, mitte lootma oma liikmetele.
Globe & Maili toimetuse kolleegium kommenteeris pühapäevases juhtkirjas debatte. Et need peaks olema just valija huvides, erakonda eirates näitama, kes võiks olla parim valitsusjuht. Kuna olgem ausad, väljakutseid on Kanadal hetkel tohutult. Ja lubadusi antakse selleks, et neid murda. Peaminister võib olla küll suurem kui erakond – fakt, mida kahjuks Justin Trudeau enesekeskselt ja ilmekalt kinnitas. Sotsiaalmeedia mõju on paraku aga selline, et keskmise inimese tähelepanuvõime ei luba ühele või isegi kolmele olulisele teemale keskenduda. Nii kaaluti, isegi hea moderaatori nagu Steve Paikini juhtimisel, liialt palju ja kahjuks kordus refräänina Carney rõhutus, et ta pole Justin Trudeau. Püüdes nii eelmise valitsuse ekstsessidest end eemal hoida. Ja üllatavalt oli Poilievre ontliku käitumisega, mitte ülbe ja agressiivne, nagu ta Parlamendimäel tihti on olnud.
G & M toimetusel on õigus. Debatid on oma aja üle elanud, aga neil on siiski oma voorus – rahvas saab näha, kuidas surve all poliitik vastab. Tegudeni muidugi see ei vii, aga võib anda aimduse, mida tulevik võiks tuua.
Vahtralehemaal on mureks mitte ainult selle kaosega tegeleda, mille majanduslikud seemned on Trump tuulde külvanud. Immigratsioon, kuigi vajalik vananevas riigis, on viinud paljude sotsiaalmuredeni, majutuskriis on vaid üks neist, sellest johtuv ülelinnastumine on ainult silmapaistvam. Miks lubatakse neid tornmaju kerkida nagu seeni pärast vihma? Kuidas suudab riik tulevikus aidata neid, kes tõesti abi vajavad, mitte neid, kes väljamaade rahadega investeerivad kinnisvarasse? Aga mitte infrastruktruuri uuendamisse, kuna poliitikud ju lubavad maksustamist vähendada. Ning ei paku lahendust, kust selleks vajalikud rahad tulevad. Ainult viskavad miljardeid õhku. Mis lisab teadagi inflatsioonile.
Sel sajandil on heldelt toetatud pärismaalasi, riigi aborigeene. Kuid tahaks teada, kuhu need miljardid lähevad. Ikka vaevlevad esimesed rahvad neile eraldatud territooriumitel, reservaatideks ei ole enam poliitiliselt korrektne neid nimetada.
Kanadalastel peaks olema piinlik, kuidas kaitseväed on siin alamajandatud, vajavad värsket verd ja moodsat tehnikat. Veelgi piinlikum on võimetus NATO liitlasena oma majanduslikku kohustust täita. Ei liberaalid ega konservatiivid ole suutnud seda teha. Kui pisike Eesti suudab, kaalutakse isegi NATO kohustuse suurendamist, siis miks mitte maapõuevarade poolest ülijõukas Kanada?
Kõike ei saa ju ülekoormatud ühistranspordiga saavutatud. Auto, kuigi luksus, on vajalik osa elust paljudele.
Lõpetaks küsimusega esimese lõigu taustal. Vihatud süsinikdioksiidimaks (inglise keeles carbon tax) ehk CO2 emissioonimaks, tühistati Carney poolt. Autojuht märkas seda tanklas bensiini hinna nimel kohe. Markantselt. Mis viib aga pärima, kuhu need rahad, mis laekusid, suunati? Ja kui palju kaotas autojuht ebaefektiivset maksu makstes, selleks vaid, et ühest kohast teise jõuda. Nagu me siin mugavusriigis oleme harjunud. Kõike ei saa ju ülekoormatud ühistranspordiga saavutatud. Auto, kuigi luksus, on vajalik osa elust paljudele.
Eelvalimispunktid nägid rekordilist osavõttu. Esmaspäeval langetavad otsuse need, kes veel ikka seedivad platvorme, lubadusi. Poilievre avaldas vaid sel teisipäeval konservatiivide seisukohad. Kuidas sai eelvalija otsustada nende kasuks või vastu enne nendega tutvumist? Saime teada sel nädalal, et konservatiivid vähendavad kulutusi, bürokraatiat. Õige. Kuid seejuures on väga oluline mainida, et Poilievre lubab muu hulgas vähendada välisabi arenguriikidele $9 miljardi võrra. Ning üllatavalt kuulub selle summa hulka ka Ukraina toetusrahade eemaldamine. See pole õige. Samas aga Carney lubab pööraseid kärpeid, mainimata spetsiifikat, kuidas vähesema sissetulekuga vajalikke sotsiaalprogramme majandada. Ja uusi maju ehitada. Selleks ju raha leitakse… Keda uskuda?
Iseloom ei määra tingimata head poliitikut. Nii Carney kui Poilievre kohta teame juba, et poleeritud välimuse taga seiab inimene, kel kapriisid ja tunded, ühel rohkem kui teisel, nii nagu meil kõigil. Kanadalastel on vaja kaua ja kainelt kaaluda, kuhu ja kuidas edasi. Kuna lõuna pool piiri on kõik pahupidi pööratud, tuleb siseriikselt otsustada, kuidas maailma laval edasi elada tasemel ja aateliselt. Loodame kindlale ühismeelele.
