Internetis, eriti sotsiaalmeedia mõju tõttu, on materjali, mida ei saa sugugi usaldada. Ühes väga tähtsaks ohuks, isegi, kui on tarkvarana kasulik paljudes olukordades, on tehisintellekti (siinses keeles AI) tohutu kasv. Selline, et ei ole teada, kas näiteks ChatGTP rakendus on kirjutanud kas elektroonilise kirja või ajalehte saadetud kaastöö. Võite kindlad olla, et siinsed read on väeti inimaju, mitte võimsa arvuti toode. Loetavamaks teevad neid head, korraliku eestikeelse haridusega filoloogid, siinkirjutaja on nendele tänulik, et koostavad ja toimetavad aatelist kvaliteetset ajalehte.
Juba mullu hakkasin muretsema, kuidas lihtsurelik saab enam aru, kas kirjutatu on AI abita valminud. Saabus elektronpostiga kiri vanalt healt tuttavalt, palvega. Üllatas selles olev emakeelne lauseehitus, sõnatagavara. Kuna näotsi olles ei ole meie vestlused isegi alati eesti keeles, arusaadavalt, kuna selgus on tähtsam kui sõnade järgi kobamine. Epost oli nii hästi kirjutatud, et pärisin, kas sõber on käinud keelekursustel. Sain mitte just häbeliku vastuse, et ei, ChatGTP abiga kirjutatud. Miks mitte seda rakendada tõlkimiseks või lauseehituseks, mõtete edasi kandmiseks, küsis ta.
1956. aastal defineeris John McCarthy tehisintellekti, kui teadust intelligentsete masinate loomisest. Valdkond sai jalad alla väitest, et masinaga saab inimese mõistusele lähemale pääseda, isegi seda jäljendada.
Rahvasuu teab, et heal lapsel mitu nime (kas AI on alati hea laps, ei usu). Eesti keelde on jõudnud mõisted kunstlik intellekt (otsene tõlge), tehistaip ja tehismõistus muude hulgas. See on arvutiteaduse haru, mille eesmärgiks on seadmete kaudu maksimeerida selgust. Seda väidetavalt kodus olles keskkonnaga, milles tarkvara rakendatakse. See pole nii nagu kuulus IBM firma Big Blue arvuti, programmeeritud malet mängima nii hästi, et suutis toonast maailmameistrit Garry Kasparovit võita. Vaid hoopis on idealistlik lähenemine, kas mingi eesmärgi saavutamiseks, kas ülesannete lahendamistel või leides tõenäosust tarkvarasse programmeeritud tohutu infohulga põhjal.
Mõnda võib üllatada, et mõiste on juba peaaegu 70 aastat olnud arvutiteadlaste keeles olemas. 1956. aastal defineeris John McCarthy tehisintellekti, kui teadust intelligentsete masinate loomisest. Valdkond sai jalad alla väitest, et masinaga saab inimese mõistusele lähemale pääseda, isegi seda jäljendada.
Tunnistan siinjuures üles oma patud – osa sellest, mis siin on leida, sain teada internetis Vikipeediat külastades, seda usaldades. Annan sealt otsese tsitaadi. Tehisaru „tekitab küsimusi mõistuse olemusest ja teadusliku ülbuse piiridest. Neid teemasid on käsitlenud müüdid, ilukirjandus ja filosoofia juba antiikajast.“ Nii et mitte midagi uut inimkonna ajaloos. Sooviks on ikka probleemide lahendamine.
Aga kas saame alati igat allikat usaldada tänapäeva kiires maailmas, kus pea iga inimene kontrollib oma nutitelefoni, enne kui otsust langetab või selleks, et leida mingi kauba, toote, inimese kohta lisainformatsiooni?
Kuna sotsiaalmeedia kütkeis olla pole kunagi huvi pakkunud, siis oli lihtne pöörduda enese harimise huvides kindlama allikmaterjali – raamatute – poole. Kuigi on võimalik leida oma mälestuste või ka ilukirjanduse trükki viimiseks kirjastusi (nö edevustrükikojad), kes korraliku raha eest on nõus seda tegema, on raamat, eriti ülikooli kauaaegse õppejõu poolt ja ka toimetatud elukutseliste poolt ning välja antud maineka kirjastuse firmamärgi all, ikka enam-vähem garantiiks. Et sisu, esitatud arvamused on autori omad, mitte arvuti ja nõustumine teose sisuga sõltub enese arvamusest. Ei pea ju iga inimese, ta kirjutisega nõustuma. Kontroversiaalseid raamatuid on alati leidunud, õnneks oleme inimkonnana arenenud nii kaugele, et tsensuur ei ole enam suvaline, vaid tavaliselt eetiline. Isegi, kui võitleme poliitilise korrektsuse pärandiga.
Kuid internetis eetilisus peaaegu ei eksisteerigi. Raamatukokku kahtlased, küsimärgi all olevad teosed tavaliselt ei jõua. Kuigi oli valikuid mitu, valisin riiulilt sel aastal ilmunud Alberta Ülikooli professori Timothy Caulfieldi raamatu The Certainty Illusion: What You Don’t Know And Why It Matters. Caulfield on nimetatud ülikooli õigusteaduse kateedri ja avaliku tervise (School of Public Health) õppejõud. Ta on kirjutanud ja avaldanud peaaegu 400 akadeemilist artiklit ja esinenud konverentsidel, eetris, debattidel ja loengutega. On võitnud arvukalt auhindu mitte ainult omavõrdsete otsustega akadeemikute poolt välja antud, aga ka teadusliku kommunikeerimise teemade käsitlemise tõttu.
Internetis on oluline kaubamüük. On ju uus kategooria müüjaid, mõjutajaid olemas. Kes on pahatihti valmis olema kelmid või valetajad. Eesti keeles on nende nimetuseks hea kirjeldus – suunamudija.
Kirbul on Caulfieldil valeinformatsioon. Tunneme seda mõistet juba kommunistide desinformatsiya tõttu, tänu Donald Trumpile ja ta õukonnale kui fake news. Poliitikas on kerge pori pilduda, süüdistusi esitada. Internetis on oluline kaubamüük. On ju uus kategooria müüjaid, mõjutajaid olemas. Kes on pahatihti valmis olema kelmid või valetajad. Eesti keeles on nende nimetuseks hea kirjeldus – suunamudija. Annaks näitena vaid Gwyneth Paltrow absurdseid väiteid, mis on teda ülirikkaks teinud. Puudub selgus ja kaine mõistus.
Just tervise teemadel on inimkond kiiresti valmis õnge minema. Mõtleme sõnadele nagu holistlik, mahe, orgaaniline, nukleaarne. Nii-öelda tervisehoidjatest, kes harrastavad homöopaatiat. Avaliku tervise professor on kärme neid šarlatane paika panema.
Kuid ehk huvitab meid enam just paradoks, et mida rohkem juurdepääsu informatsioonile inimkonnal on, seda vähem saame olla kindlad, veendunud, et tegeleme kahtlematu tõsiinfoga. Sealt ka Caulfieldi raamatu pealkiri. Mida rohkem meid pommitatakse arvamuste, arvustustega, kiituse ja laitusega, hästi või halvasti millegi kohta teada saades, seda keerulisem on kindlalt teada, et tegemist on tõega.
Kuritarvitatakse teadust, headust (teisi usaldades) ja iseseisvaid arvamusi tehisintellekti ajastul. Vahel on tunne, et oleme nagu kraanikausis vesi, mis voolab ära roiskveetoru suunas, eriti kui uued tehnoloogiad teevad väärinfoleviku hõlpsamaks. Siiski on võimalik Caulfieldi, raamatu, teiste selliste najal ülekülluse keerisest pääseda, vältida kloaake, kõike seda virtsa ja reovett, milles internetis võib ujuda. Tuleb vaid küsida – kas see toode on vajalik, oluline, kas on selgelt ja usutavalt näiliselt veenvat argumenti esitatud, enne kui unustame, kuidas eristada tõde valest. Meie info ülirohkel ajastul on tarvis meelde tuletada, et kõik ei ole kuld, mis hiilgab ega see, mis läigib, hõbe.
