Antropoloogia on huvitav teaduseharu, mis aitab aru saada inimesest kui kultuurikandjast. Kes on mitte ainult bioloogiline olend, vaid sotsiaalne, osa ühiskonnast. Nagu võrdlevate teadustega ikka, on antropoloogia seotud teiste teadusharudega, näiteks bioloogia ja geneetikaga. Kui täppisteadustest otsitakse valemite, konstantide kaudu ainsat, alati õiget vastust, siis humanitaardistsipliinid keskenduvad – ja sugugi mitte paradoksaalselt – nii universaalsele (st meid ühendavale) kui ka ainulaadsele. Sellega on asendamatud kultuuri valdkonda uurides. Mis meile on ühine, pole ehk teistele selline, unikaalsus ehk kordumatus näiteks keeles ja käitumises on osa püüdest inimest analüüsida. Seda ehk paremini, lähenedes inimestevaheliste suhetega seotud küsimustele.
Paras suutäis. Sest ka sotsioloogia, ajaloo, filosoofia, mitme muu teadusharu eesmärgiks on aru saada inimesest. Kuna oleme bioloogiliselt, vaatamata naha pigmentatsioonile, mida seletab meie planeedil vöönd, kuhu eelkäijad jõudsid, välise kesta all kõik täpselt sama bioloogia, kui soovite keemilise koostisega. Nagu Davis ühes olulises essees kinnitab, on sõna indigeen selline, mis meie kultuuriderikkas maailmas on kaotanud igasuguse tähenduse ja põhjuse. Oleme kõik ju maakeral indigeenid, pole rahvast, mis ei ole reisinud inimkonna hällist Aafrikast mujale. Davis rõhutab, et tänapäeva soovis eemaldada koloniseerimise mõju sootuks, teadagi paljude poolt heatahtlikult, on indigeeni mõiste vähemalt inglise keeles pea et väärtusetu.
Paar päeva hiljem sai Lähis-Idas välja kuulutatud ajutine relvarahu. Sel nädalal vabastati pantvange. Kuid on vara kuulutada relvastatud konflikti lõppu.
Davis on kirjutanud enam kui 375 artiklit, nii erialalisi kui populaarteaduslikke. Samuti on ta 23 raamatu autor, mida on tõlgitud 22 keelde, värskeim neist mullu ilmunud Beneath the Surface of Things nii uute kui varemilmunud esseedekogumik. Üks värske essee väärib lugemist, seoses mitme teguriga. Essee pealkirjaks on The Promised Land.
7. oktoobril sai kaks aastat sellest, kui Hamasi terroristid alustasid uue sõja Lähis-Idas. Sellest johtuvalt toimus möödnud nädalal kahe Montréalis oleva ülikooli sulgemine palestiinlasi toetavate protestide tõttu. Paar päeva hiljem sai Lähis-Idas välja kuulutatud ajutine relvarahu. Sel nädalal vabastati pantvange. Kuid on vara kuulutada relvastatud konflikti lõppu.
Vanast testamendist, esimesest Moosese raamatust, kaheteistkümnendast peatükist saame lugeda, et tõotatud maa on viide Kanaanimaale kui maale, mille Jumal lubas anda Aabrahami järeltulijatele. Kanaanimaad tunneme nüüd kui Palestiinat. Ent seda suurt ala sai valitud rahvas, iisraellased valitseda vaid lühikest aega. Sellest saab lugeda põhjalikumalt nii esimeses kui teises Kuningate raamatus. Vana testament on õieti oluline ajalooline allikas, seletab, kuidas verevalamine Lähis-Idas on maa ja usu nimel aastatuhandeid kestnud.
Ülaloleva tõttu on tarvis lugeda Davise esseed. Selles leidub detaile, mida tänapäeva tundlik inimene ehk ei soovi tunnistada. Alustaks, nagu mainekas antropoloog, faktiga, et Jeruusalemm on kolme religiooni – juutluse või judaismi, kristluse ja islami püha linn, esimesele kahele universumi, axis mundi, maailma telg. Islamile on selleks Meka, nende igatsuste eesmärk (versus tõotatud maa). Aabraham on nende kolme religiooni ühine vaarisa või nagu Davis rõhutab, põhine esiisa.
Davis seletab pingeid Pühal Maal sellega, et maailmas on kristlus, mis oli algselt judaismi usulahk ja islam ainsad evangeelsed religioonid, mis väidavad, et ainult nende kaudu leiab inimene jumala, pühaduse, õndsuse. Mõlemad on mõõgaga levitanud oma usku. Ja et mõlemal on täiesti erinevad ajaloolised arusaamad, moodsas keeles unikaalne või ainus usuparadigma. Teisi lihtsalt ei eksisteeri.
Essee põhirõhk on aga mitte Piiblil, selles leiduval ajalool ega ka nendel 1 900 aastal, kui juudi rahvas oli Euroopas ja mujal paguluses, vaid peamiselt viimasel sajandil. Aastal 1900 oli Palestiina osa Osmanite impeeriumist. Seal elas vaid 0,4% maailma juutidest. Sajandi esimestel aastatel tänu pogrommidele põgenes enam kui miljon juuti Euroopasse, aga ei valinud oma uueks koduks Palestiina, vaid Põhja-Ameerika, eriti USA. Palestiinas oli omakultuur arenenud nende pea kahe millenniumi kestel. Juutidele oli ohtlik isegi sinna kolida. Pärast Esimest maailmasõda haldas Suurbritannia Palestiina ajaloolist ala.
Teame, mis edasi sai, kuidas pärast Teist maailmasõda loodi pea et süütundest Iisraeli riik. Mis palestiinlastele ja teistele aarabia rahvastele sugugi ei meeldinud. Kuid neid rahvaid, eriti kõrberändureid, beduiine nähti kui antropoloogilisi kurioosumeid. Teadmatus ja sobimatus Euroopa, Põhja-Ameerika kultuurse paradigma raamidesse tähendas, et araabia rahvad olid vaid osa maastikust, mitte kõrgkultuurist. Mis on ekslik. Davis rõhutab otsa, et Lähis-Ida edukas agraarmajandus enne Iisraeli loomist oli araablaste juhitud.
1948.a puhkes esimene Iisraeli-araablaste vaheline sõda. Mille käigus saavutas uus Iisraeli riik oma valitseda 78% Palestiina maa-alast, enam kui poole rohkem, kui oli alul neile lubatud. Sõja käigus hävitati araablaste kogukonnad, 700 000 jäid kodutuks. Algas Davise sõnul etniline puhastamine. Palestiinlased, kes keeldusid oma küladest, majadest lahkuma, surmati. Õhiti külasid, aeti buldooseriga maju maatasa, isegi kui inimesed olid veel sees. Naised ja lapsed. Kuid sellest ei räägi ametlik ajalugu. Palestiinlased asusid oma huve kaitsma terrorismi läbi, just nii nagu vanas testamendis on kirjas. Mis ime, et ükski vaherahu, leping pole säilinud. Iisraellased tahtsid oma uut riiki kaitsta iga hinna eest; palestiinlased oma põliseid asumaid tagasi. Ususõja „loogika“ taha peitsid mõlemad.
Antropoloog ei näe sugugi ette, et poliitilises kliimas, kus üht või teist poolt toetades tembeldatakse vastasleere kas antisemiitlikuks (kuigi ka palestiinlased on semiidid) või ekstremistideks midagi muutuks. Võitjaid sellises olukorras ei saagi olla.
Davis lõpetab essee traagilist irooniat rõhutades. Just nagu aastatuhandeid tänu kollektiivsele mälule oma kodumaad igatsedes sai valitud rahvas oma riigi, kaotas teine, araabia päritolu oma kodumaa. Antropoloog ei näe sugugi ette, et poliitilises kliimas, kus üht või teist poolt toetades tembeldatakse vastasleere kas antisemiitlikuks (kuigi ka palestiinlased on semiidid) või ekstremistideks midagi muutuks. Võitjaid sellises olukorras ei saagi olla.
Vara veel juubeldada, et relvarahulepe viib kaugemale, kui sõjategevuse ajutise lõpetamiseni. Püha maa, tõotatud maa on ideaalina küll olemas, aga et seal saaks rahus sealsed ajaloolised rahvad ühiselt elada, vajab enamat kui ajutist lahendust. Davis, kes on veendunud humanist ajal, kui neid tuleb tikutulega otsida, on kindel, et kui ühel rahval lubatakse tegutseda hävitavalt teise arvel, olgu nad mistahes usku, ei jõua võrdõiguslus, lootus maale, „mis piima ja mett voolab“ (2. Moosese 3:8). Seda eriti, kui viimasel kahel aastal on Iisraeli võimud tekitanud Gazas nälga piiride sulgemisega. Ainult selleks, et sõda võita. Või vähemalt eksisteerida riigina oma tingimuste järgi. Lihtsal palestiinlasel, mitte-terroristil, peaks olema oma sõna sekka ütelda.
TÕNU NAELAPEA
