Finaalis läbis Ploomipuu 100 m selili uut Euroopa rekordit tähistava aja 1.00,85-ga ja võitis pronksmedali. Maailmameistriks krooniti ameeriklane Justin Zook (1.00,09) ja hõbeda pälvis brasiillane Andre Brazil (1.00,44).
Esmakordselt ujus maailmameistrivõistluste finaalis vaid 12-aastane nägemispuudega Eesti tüdruk Elisabeth Egel, läbides 100 m rinnuli ajaga 1.45,03, mis andis 6. koha. Elisabethi võistlusklass on on S11 (täispimedad ujujad).
Eesti kõige populaarsem invaspordiala ongi just ujumine. Ka viimaste aastate edukaim paraolümpiasportlane on just ujuja Kardo Ploomipuu, kellel on ette näidata Pekingi olümpia pronksmedal ja Londoni neljas koht. Tema treener Õnne Pollisinski on puudega inimesi juba aastaid treeninud ujumisklubis Meduus.
Meduusis käib umbes 120 puudega ujumisharrastajat, lasteaialastest täiskasvanuteni. Nende seas on ka mitu noort, kes tahavad astuda Kardo Ploomipuu jälgedes ja võistelda tulevikus tiitlivõistlustel.
Mullu septembris kuulus Kardo Ploomipuu nende 74 sportlase hulka, kellele kultuuriministeerium määras aastaks 140-eurose kuustipendiumi.
Kardol on kaasasündinud viga – üks jalalaba on nr 46 ja teine nr 35, paremal jalal puuduvad kand, varvas ja pindluu. Umbes viieselt või kuueselt olid Kardol Soomes esimesed operatsioonid, pikendati spetsiaalse aparaadi abil nii reie kui sääre luud 11 sentimeetrit. Et esimeseks klassiks oleksid jalad ühepikkused.
Praeguseks on Kardol olnud üle kümne operatsiooni, ja neid tuleb veel – osa metallvardaid on vaja veel seest välja võtta.
Kardo läks Õnne Pollisinski juurde ujumistrenni 12-aastaselt, oma esimesel võistlusel välismaal, parasportlaste meistrivõistlusel Saksamaal võitis ta viis kuldmedalit. 2008. aastal võitis Kardo isegi tavaklassis Eesti meistrivõistlustel 50 m seliliujumises pronksi. Ta ise arvab küll, et eks seda ka seetõttu, et kõvemaid mehi polnud kohal, kes oli laagrites, kes mujal.
Tallinna Saksa gümnaasium jäi Kardol 11. klassis mootorrattaõnnetuse tõttu pooleli. Jalaluumurrud, mitu kuud haiglas, aga kõik see ei sundinud noormeest ujumisega lõpparvet tegema. Nii tuligi Pekingi olümpiamängude pronksmedal, kuid 7 kuud enne võistlusi õnnestus noormehel veel libedaga mõra roidesse kukkuda…
Kaido treenib 6–9 korda nädalas, pühapäev on puhkepäev. Suvel käib rannas võrkpalli mängimas ja lainelauaga kaatri taga sõitmas. Ise ütleb ta, et selle väikese füüsilise vea pärast ei jää tal küll midagi tegemata!
Ille Grün-Ots
