Aga sel ommukul ma jusku ei tahtki süia. Niisama oli ea olla, oma mõtteid eietada ja ritta seada. Lürpisin kohvi ja mõtlesin, et kui õige laseks ennast veel korraks tiivanile küllakile, pole ju vajadust kuskile tormata, minu eas on juba kõik pakilised asjad teiste teha. Aga enne kui ma sinnamaale jõutsin, langes pilk seinakalendri peale. Oi sa jessas, kallid pühad on tulekul. See oli täitsa meelest pühitud. Nii see kipub olema inimestel, kel üks püha alati, ei argipäeva kunagi.
Aga kui ma seal sohva peal losutasin, siis tuli meelde, et Suur Reede oli alati kudagi teistmoodu püha. Vanarahvas ütles ikke, et see on nii suur püha, et rohi kah ei kasva. No meil on ilmad nii jahedad, et rohi ei saagi veel kasvada. Selle jumalavallatu mõtte ma pühkisin küll kohe peast minema. Rohi rohuks, aga see päev oli lapsepõlves ikke teistmoodu küll. Miski suur rahu valitses maa peal. Poisikesena oli muidugi kahju, et ei saand õue peal kurni mängida ega täiest suust kisada, aga nüid äkiste tuntsin, et see rahu on ingele ea.
Jäin kuulama, siis akkasin passiäält kaasa jorisema. Kata tuli tuppa, pani üminale sõnad manu ja siis äkiste lasime täie äälega. No oli see alles kontsert. Ea, et kedagi kuulamas pold.
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.
