Volli küsis, et kuda sa Karla nii opakaks oled jäänd, et aru ei saa. Ma mõtlen vestet. Sedasi on saksemate inimeste keeles, aga ristirahva jauks on ta ikke jobujutt. Kahma oma kalender vai tähtraamat sabapidi pihku ja täida sobivate sõnadega ära, ongi jobujutt. Kui sobivaid sõnu ei leia, kasuta sobimatuid, saab veel parem.
No nüid ma ingasin kergemalt. Vähemalt Volli on ikke Volliks jäänd, nisukese mehega saab kõnelda. Antsin lubaduse ja teritasin plehveteri ära, aga kohe olin uue ädaga rinnutsi koos. Kui sa kirjutama pead ja tahad, et su lora loetasse kah, siis sul peab miskit ütelda olema. Aga minul pea tühi nigu kevadine kapsatünn. Pingutasin oma pehkind aju, suure punnimise leitsin kaks sõna. Üks oli ah ja teine mh, no kumpki ei kõlba lugejale serveerida. Aga lubadusest taganeda kah ei taha, jusku ei käi minu karakteriga kokku.
Viimases ädas läksin Kata manu nõu küsima. No temal alati eesti vanasõnade raamat käeperast, tema enda tegemised käivad alati selle perra. Sirvis lehti ja kohe leidis minu jauks kah sobiva. Ütles resuluutselt, et pole sul äda kedagi, vanamees. Akka aga kuskilt pihta, julge pealeakkamine on pool võitu. Lõi raamatu kinni ja kõndis oma kuningriiki. No köök on küll tegelikult kuningannariik, aga eakene küll, mis me sest juussekarvast lõhestame.
Istusin laua taha ja olin esiotsa peris kuraasi täis. Mis viga kirjutada, kui paljalt pealeakkamisega juba pool võitu käes. Aga kohe tuli see kahtluse ja kõhkluse kurat, vahtis mulle otse silma ja küsis, et aga kust sa mees selle teise poole võtad? Ju ta teadis, et minusugune mees poolikuid asju ei salli. Ja kui mõtlema akata, siis ega minu lugejadki teistmoodu ei ole.
Kassa tead, irmuigi tuli otsa ette. Ei taht Kata manu kah kurtma minna, et selle pealeakkamise jutuga pole mul miskit peale akata. Tema usub vanasõna nigu piibelt. Vollile oopiski ei taht kõlistada. Kuda sa ütled, et lubadus sai kergemeelselt antud.
Aga siis leitsin ise ühe teise vanasõna: kus äda kõige suurem, seal abi kõige lähem. Lugesin need kõhklemisi kirja pantud reakesed üle ja avastasin, et sellega täidab tähtraamatu saba ära. Las Volli pärast tõreleb, et jutul pold suuremat sisu. Tema korraldus oli suuline ja minu kõrv ei teind vahet, kas sõna oli kokku vai lahku kirjutatud. Mina olen lubaduse andnud ja täitnud. Mis sest, et tänane lugu pole kellegi jobujutt, vaid ainult ühe vana jobu jutt.
