Poisipõlvest mäletan, et jõulude ajal oli kõik kudagi teistmoodu kui arilikult. Jõulupuu tõime oma metsast just eelmisel päeval, panime nurka püsti ja ehtisime ära kah. Värske kuuse lõhna sai terve tare täis. Jõuluõhtaks küinlad põlema, tattnina-lambi kustutas ema ära. Jõuluvalgus oli ikke imeline küll, see kumab mu meeltes seiamaani.
Jõuluvana pole ma kunagi uskund. Maalapsed olid maa külles mõlema jalaga nii kõvaste kinni, et ükski muinasjutt ei suut neid sealt lahti kangutada. Aga kui kooliaeg kätte jõudis ja jõulupidu tehti, siis mängisime seda mängu ilusti kaasa. Nuputasime kohe välja, kes selle valge abeme taga oli, aga kõva äälega välja ei üteld. Tuntsime juba noorelt äid kombeid.
Jõulukerikus me ei käind. Kerik oli nii kaugel, et pold mingit kelladega tilla-talla sõitmist. Sellest oli natuke kahju küll, aga pold parata. Aga kodus laulsime jõululaulusi. Emal oli ilus ääl, isa jorises kaasa ja lapsed ikke äälitsesid kah miskitmoodu. See oli kudagi nigu kodune jumalateenistus.
Jõulukinke meile kah ei jagatud. Pold seda kommet. Aga ehitud jõulupuu otsas rippusid pikad värvilised jõulukommid ja mitmesuguse kujuga präänikud. Nendega saime küll maiustada. Ema tõi köögist käärid, lõikas niidid katki ja ulatas lastele. Ise oma käega võtta ei tohtind ja keski ei proovind kah. Jõulude ajal kuulasid kõige koeremad lapsed kah ilma vitsairmuta sõna.
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.
