Tühja neist otstest. Need on nigu kupitsad vai signaalid. Märguanded, nigu obesele nõõ ja tpruu. Neil pole miskit tähtsust. Tähtis on see, mis nende kahe otsa vahel juhtub. See jälle oleneb suurel määral sellest, kui pikk on kahe otsa vahe. Künnimehel on asi selge, vao pikkus on alati ühest põllu servast teise. Kraavikaevajal on kraavi pikkus enda teha vai kupja käskida. Esimest otsa näed kohe, peramine ots on peremehe otsustada. Vahepeal pole muud kui lase aga labidal välkuda.
Kui tegevus on meelepärane, siis katsud nende kahe otsa vahet venitada nii kuis annab. Mesinädalad on igal noorpaaril liiga lühikesed. Aga argine abielu lööb vahel silme eest nii mustaks, et ei jaksa lõppu oodata ega taha algust mäletada. Kadunud Kailiti Kusti, see pool-lätlasest kirjamees, lasi ühes oma raamatus külamehel naabrile ütelda, et „astud nii rõemsa ja kerge sammuga nigu läheks naisele kirstu ostma“. Ärgu keski sellest ütlemisest pahandagu. See oli sel ajal, kui lahutus pold veel moodi läind. Ja on nüitselgi ajal neid paare, kes taipavad, et peale lahutuse on paremaidki lahendusi ja leiavadki mõne parema ülesse. Parema lahenduse, mitte parema partneri.
Ühel pool võlli juba elatud osa, mille pikkust sa tead ja mis järjest pikeneb. Teisel pool võlli on veel elamata osa ja sa ei oska aimata, kui palju see veel pikeneb.
Aga vat inimese elutee on küll vimkaga. Kumpki ots pole su enda otsustada ja tee pikkus oitasse sinu eest saladuses. Kirikuraamatutes on mõlema otsa kohta sissekirjutus. Esimest võid ise lugeda, kui juba nii suur oled, et pookstaavid selged. Aga peramist saavad lugeda kõik peale sinu. Sina muutkui astud nigu paksu udu sehes ega tea, misuke samm viimaseks jääb. Elutee on nigu üle võlli tõmmatud kangas, mida keski tirib ühest otsast ühtlase tempuga. Sedasi on tee jusku kaheks jagatud. Ühel pool võlli juba elatud osa, mille pikkust sa tead ja mis järjest pikeneb. Teisel pool võlli on veel elamata osa ja sa ei oska aimata, kui palju see veel pikeneb.
Nisukeses situatsijoonis on vist kõige mõttekam tervitada iga uut algavat päeva nigu esimest oma elus ja elada teda nii nigu viimast oma elus. Eks ta ju olegi su elatud elu viimane päev ja elamata elu esimene päev.
Tegin jutu sisse pause, sest Kata õikas köögist, et prügikott on täis, tuleb õue viia. No ma siis sidusin koti ülemise otsa sõlme ja viisin prügiämbrisse. Ise mõtlesin, et ühel päeval tuleb saatus, tõmbab su elutee otsad kah kokku ja seob sõlme. Ja siis on ea, kui koti sisul on nii palju väärtust, et saatus ei raatsi teda prügivedajale annetada. Ehk jätab alles ja annab su sõprade mälulaegastesse määramata ajaks oiule.
