Varsti ei ole seitungisi kah enam, hinternett äävitab kõik nisukesed igandid ära. Kel kompluutert pole, see uudist ei saa ja asi vask. Mida sa selle uudisega peale akkad, kui ei oska õiget nuppu vajutada. Ühel päeval üteldasse, et nüütsest pääle on uudised ainult nupumeeste jaoks ja minusugused opakad ajagu ilma läbi.
Ega see mind esiotsa kah nii väga ei kohutand, sest ega ma nii kangeste teada ei tahagi, mitu ilmasüita koolilast kuskil ära on tapetud vai kuna uus tornaadu tuleb. Ma näen aknast niikuinii, kuda välgud vehklevad ja uulitsatel uputab, ise ma ju enam väljas ei käi. Ja rahakursi kõikumise pärast muretsegu need, kel mammonat laialt. Vata see on naljakas – raha enam ei ole, aga kurss kukub ja kerkib ikke endist viisi. Nigu amputeeritud jalg, mis valutab veel mitu aastat pärast maha lõikamist.
Aga kui enam seitungit ei ole, siis pole kalendrisaba kah kuskile kleepida. Sedasama saba, mille otsas minu elumõte ripub, pole vaja. Noh, ja siis pole küll muud kui et Karlakene, pane kaks kätt rinna pääle risti ja koole kenasti ära, tee noorematele ja targematele ruumi.
Akkasin mõtlema, kuda minusuguse matus võiks välja näha. Kirstukulu võiks vist küll ära jääda. Matusepüroos peaks meistrimehi ikke olema, las löövad mulle sangad külge. Ärman võtab ühest, Kata teisest ja kannavad mu kabeli. Talitus peaks kah nüid lihtne olema. Õpetaja loeb natuke pühakirja, ilma selleta ma ära ei lähe, ütleb lõpuks „sainaut” – see on arvutikeeli aamen – ja ongi läbi. Leinajaid mul ei ole ega järelüüde ütlejaid, mind on ette juba igasugu nimedega üüetud. Ainukesed noored sõbrad Kink ja Klamber vast tulevad küll kohale, laulavad kahe ääle peal „Risaikelpinn, sull' ligemal” ja viskavad mulle kolm pihutäit küberneetikat perra. Noh, ja siis keski lihtsalt vajutab tiliit-nuppu ja kogu lugu.
Pärandada mul midagi muud ei ole kui kargud, need on küll east materjalist. Need jätaks vist sellele, kes mu kallal aasta otsa on ammast teritand. Neid saab see kah kasutada, kes peast lonkab. Aga eks me vahepeal kõnele ikke veel, ega need seitungid siis juba omme ei kao.
Kargu Karla
