Kui vesi keema läheb, lisad väheaaval liha, tangu, kardult, kapsast ja porknaid, näpuotsatäie soola kah. Siis on kindlam kirves pajast välja õngitseda. Supil niigi rammu küllalt, las kirves jahtub maha, järgmise supi ajal võib jälle vaja minna. Vahepeal raiud sellega agusid, et saaks ead valusat tuld pliidi alla.
Kui miskit ronibki kuskilt paremasse kõrva, siis on ta kura kaudu jälle välja lipsand enne kui mu aeglased ajurakud talle kammitsa jalgu oleks saand panna, et püsiks ivake aega meeltes ja mõtetes.
Sedaviisi oli vanaaekse jutu perra tsaari soldat õpetand ihnet perenaist, kes ei raatsind võerale süia anda ja siis luiskas, et endalgi kitsas käes. Aga näljase inimese nupp lõikab ästi, otsib vale vahelt tõe välja ja petab kenaste petist.
Mina ei saa kah täna teisiti kui pean teid ja iseennast kirvega tüssama. Kangeste tahaks teiega juttu puhuda, aga te kõik olete minust nii kaugel ja linna pidi laiali, pole jusku seda jutupada millegagi täita. Vanad lood puha ära kõneldud, uusi peale ei tule. Kui miskit ronibki kuskilt paremasse kõrva, siis on ta kura kaudu jälle välja lipsand enne kui mu aeglased ajurakud talle kammitsa jalgu oleks saand panna, et püsiks ivake aega meeltes ja mõtetes.
No aga nälga surra kah ikke ei taha. Suhtlusnälga, noh, et end mootsamalt väljendada. Igatsus teie kõigi perra mul ju on ja vat see ongi see kirves, millega tänase jutupaja mulisema paneme. Ja ma ikke vaikselt loodan, et see igatsus on kahe teraga kirves. Äkiste mõned teie ulgast tunnevad sedasama igatsust, ega ma ju kellegagi teist riius pole old, vähemalt viimase poole sajandi jooksul mitte. No kaeme siis kõik oma salved, sahvrid ja keldrinukad läbi, küll juba leiame supimaterjali. Ulga peale kogume igasugust söödavat kraami. Ühel on sibulat vai kaalikat, teisel sellerit ja tilli, kolmas toob kotiga ube ja erneid, mõnel ehk on vennaihugi veel talvcst järgi jäänd. Sellest võib nisuke lahe leem tulla, et nosi ja laku sõrmi. Eks kõikse paremad kokad keedvadki ilma retseptita.
Ei, sõbrad, keedame ikke supi, mis süia kah kõlbab. Koos keedame, koos sööme, koos kiidame.
Ainult ühe asja eest ma oiatan. Ükskõik misukest träni keski kokku toob ja patta viskab, vürtsidega ei tohi liialdada. Soola panemine jääb minu kui meisterkoka ooleks. Kujutage ette, mis võib juhtuda, kui igaüks oma soolatopsiga keedupoti ligi pääseb ja oma tahtmise perra raputab. Üks lisab näputäie, teine poetab peoga, kolmas kamaluga. Ei, sõbrad, keedame ikke supi, mis süia kah kõlbab. Koos keedame, koos sööme, koos kiidame.
Ja ärge unustage kirvest enne supi valmimist välja võtta. Seda võib uueste vaja minna. Ja mis kõikse tähtsam: enne potti panekut tehke kindlaks, et see vaenukirves ei old. See rikub iga supi.
