Mina käisin kah ses lustipidus ära. Koivad mul muidugist ei kanna ja nisukest äält kah enam ei ole, mida ristiinime kuulata tahaks, aga seesama äda, mis ärja kaevu ajas, tegi eesti matsist mootsa inimese. Ma käisin virduaalis, nigu nüitsel ajal üteldasse. Ega ma seda hinternetti ästi ei salli, see ikke rohkem hinterneedus, nigu sõber Volli ütleb. Lasin ühel nooremal sõbral õiged nupud kätte näidata – oma nupp ei noki – ja muutkui litsusin. Uskuge vai mitte, sellest oli abi. Needus vai mitte, aga äkiste oli terve see pidu minu peretoas ja laulud läksivad kaunimal kõlal. Nii uhke oli kaeda ja kuulata, et pold aega imestadagi, kuda see rahvaulk selle tillukese ekraani pääle ära mahtus.
Ma kaesin isegi tantsupeo ära, kuigi pole elus tantsumees old. Isegi siis mitte, kui mul veel kaks tervet koiba all oli. Ja terve rongikäigu tegin kah kaasa, pold karkusi vaja ega kedagist. Ei tuld meeldegi, et mul nad olemas. Läksin plaksutamisega oogu ja libisesin tiivanilt maha. Kata avitas mu ülesse ja noomis läbi, no siis korraks ikke virduaal taganes ja tõi mu reaali tagasi.
Täismahus artikkel on loetav Eesti Elu tellijatele
Igal nädalal toome me sinuni kõige olulisemad kogukonna uudised ja eksklusiivsed lood uutelt kolumnistidelt. Räägime eestlastele südamelähedastest teemadest, kogukonna tegijatest ja sündmustest. Loodame sinu toele, et meie kogukonna leht jätkuks pikkadeks aastateks.
Hind alates $2.30 nädalas.
