Arvasid, et mis sest veiderdamisest vahtida ja raha raisata, oma küla näitemäng käib küll. Seal vähemalt tunned iga mehe ära, mis sest, et imelikud võerad rõivad seljas ja nägu söega üle maalitud. Aga Kristjanil oli kolme obese talu ja vahel rohkem kui üks sulane, oli oma arust peris mõisniku vurhvi vend. Aga mis parun sa oled, kui pole kinuski käind. Otsustas, et käib ära, siis pärast ea teiste ees uhkustada ja seletada, kuda ja mismoodi seal kõik oli.
Noh, sõitiski Kristjanikene ühel sügisesel päeval linna, pani ruuna sissesõidu oovi ootama, kaeratorbik peas, ise läks seda kinematukraahvijat kaema, selle sõna oli kah aegsaste ära õppind. Küsis pileti esimesse ritta, nina vasta lina, et keski vaadet ära ei varjaks. Noh, pilt akkas lina peal liikuma küll, aga jutt oli puha võerakeelne ja kakelust ega muud uvitavat ei näidatud. Kristjanil akkas juba rahast kahju, aga siis tuli üks krupp ilusaid noori tüdrukuid järve vai oja äärde ja kõik akkasid endid riidest lahti koorima, et suplema minna. Kristjan vahtis, silmad jõllis, kui neiukestel pudenes ilp ilbu järgi seljast. Paistis, et võtavad endid puhta paljaks, aga just enne, kui viimased rõivaraasud murule langesid, sõitis rong suure mürinaga ette, just tüdrukute ja Kristjani vahele. Kui ükskord mööda sai, olid paljad piigad juba vees. Kilkasid mis irmus, aga näha pold peale peanuppude midagi.
Kristjan vandus omaette vaikselt tulist kurja, linnakohas valjusti ei julgend, ja jäi teist seantsi ootama. Vahtis vilmi teist korda läbi, aga kurivaim küll, sama lugu kordus jälle. Vanamees litsus ambad risti ja otsustas, et kaeb kolmanda kah ära, ei loe, et õhta tuleb pääle ja kodu kolmkümmend kilumeetert kaugel.
Aga ühe teise meie küla mehe tütar oli linna elama läind ja sellesamasse kinusse kohanäitaja ameti saand. Senta imestas, et üks maamees nii kuntsiuviline, et vahib sama vilmi mitu korda. Läks enne algust ligemale ja tundis Kristjani ära. No siis oli imestus veel suurem. Astus juurde ja küsis, et onu Kristjan, mis sulle selles vilmis nii kangeste meeldib. Kristjan vastas läbi ammaste: „No ükskord peab see rong ikke iljaks kah jääma!”
Eks see jutt jõudis muidugist kähku kodukanti, egas naisterahva suu kinni seisa, olgu ta noor vai vana. Varsti oli meie küla mõisaärra uvid ja arrastused kõigi ammaste vahel. Oi, sellest sai palju rohkem nalja kui päriskinust. Mul võtab veel praegu vuntsi liikuma. Tuli meelde, noh.
Kargu Karla
