Minule paistab, et vaielused käivad selle ümber, kas Soome lahe lõunapoolset külge peaks palistama kallas vai kaljurand. Rahvas tahab kaljuranda, sest see on kõrge, kõva ja kindel. Eesti inime tahab tunda jalge all kindlat pinda, kuhu toetada. Poliidigameestele muidugi meeldib kallas, sest see võib olla täna nii, omme naa. Kui trehvab olema pehme ja porine, siis saab muist muda merre ajada ja vett segada. Iga poliidik teab, et sogasest veest on parem kalu püida, mõni ikke õnge akkab. Eks sakkerite püidmine nende peamine töö olegi.
Lihtinime jälle sogast vett ei kannata. Tema tahab vahel pärast rasket päevatööd suplema minna, ihu merevees märjaks kasta, aga see peab kristallselge olema. Kõrgelt kaljurannalt võid julgeste sisse karata, ei miskit irmu. Minu poolt siiski veike omapoolne soovitus: kui kargad, siis paljalt, ilma rõivasteta. Kõigepealt rõivas minema ja siis pane plaraki pea ees. Koos rõivaga võid põhja minna.
Teine tähtis küsimus on, kas meil peab olema valitsus vai valetsus. On suur vahe, kas rahvas valib ja parlament valitseb vai rahvas valib ja parlament valetab. Valetamise näed näost ära, aga ainult siis, kui vuntsisi ees ei ole. Eesti rahvast on viiskümmend aastat võõraste vuntsidega lollitatud, tahaks nüid nisukest nägu, kuhu vunts ültse ei kasva.
Kui mõni poliidik seda juttu lugema juhtub, ärgu pahandagu. Ei midagi isiklikku, see on ainult rahva tahe. Sellesama rahva, kes teid valis.
Kargu Karla
