Mõte on, et riik — isegi vaene riik – saab maksumaksjatelt nõuda, mis tarvis. Lõuna-Ameerika riikide krahhid unustati kiiresti. Tänapäeval on jälle murelapseks Kreeka võlakriis, mis muutub üha kriitilisemaks, töötusemäär 25%, majandus veerand väiksem kui enne kriisi. Olukord, mis Suure Depressiooni ajal tekitas revolutsiooniohu USAs.
Eriti range Kreeka võla suhtes on Saksamaa, olgugi et on selge, et Kreeka pole suuteline omal ajal lahkesti pakutud laene sajaprotsendiliselt tagastama. Paistab, et Saksamaa on unustanud, et tema laenud andestati pärast Teist maailmasõda. Esimesele maailmasõjale järgnevate koormuste tagajärjed olid katastrofaalsed. Head pole loota ka Kreeka kriisist, kui ei leita lahendust, mis ei viiks Kreeka rahvast lootusetult meeleheitesse.
Võlausaldajaid on soodsa konjunktuuri ajal palju. Pole puudust ka optimistlikest võlavõtjatest. Seda nii riiklikul kui ka isiklikul tasemel. Valitseb kindluse tunne. Probleemseks muutub asi, kui võla pandiks antud vara väärtus langeb või kui võlguri kohustused ületavad sissetuleku. Kahjuks varitseb tarbija tasemel, eriti madalapalgalistel, oht langeda ohvriks peibutavatele liigkasuvõtjatele. Vastutustundliku ja ausa asjaajamise korral pakub võlg soodsat võimalust korraldada tulude ja kulude suhet eluvajadustele vastavalt.
USAs on riigivõlg poliitiline teema. Vabariiklaste parteiliin räägib sellest kui lastelaste röövimisest. Sellest, et erasektori võlg langes riigi kaela, ei tehta juttu. Pangad, kelle rämpsvõlakirjad tekitasid finantskrahhi, päästeti riigi toetusega, mis omakorda finantseeriti riigivõlaga. Kes tegi? Ise tegi, sest finantsväärtegusid piiravaid seadusi ja regulatsioone oldi agarad tühistama. Usuti, et turg on väidetava läbinähtavusega, välistab pettuse. Kõige kiuste pole väga suurt hullu, kuna USA rahanduspoliitika on kadestamistväärivalt paindlik. Luksus, mida suurem osa riike omale lubada ei saa. Pealegi on USA riigivõlg denomineeritud oma vääringus, mis välistab valuutakursi riski. USA riigivõlga peetakse usaldusväärseks investeeringuks.
Võlg oli USA majanduskasvu üks tugi pärast Teist maailmasõda. Sõda rahastati riigivõlaga. Tollal oli riigivõlg sajaprotsendiliselt USA sisemine asi: võlakirjade ostjad olid hoiustavad Ameerika elanikud. Kuna tarbekaupade saadavus oli piiratud, suunati ostujõud riigi võlakirjadesse. Kui tarbekaupade toodang taastus, kindlustas hoiustatud ostujõud toodangu kasvu pikemaks ajaks. Riigivõla ja sisekoguprodukti suhe alanes kiiresti tänu majanduse kasvule. Majanduse kasv vähendab võlakoormust ka tänapäeval.
Ago Ambre
