Sel kevadel hakkasid asjad muutuma. Varesed püüdsid suuremat ruumi saada ja tegid seda varese kombel – lennates aladel, mida teised linnud omaks pidasid. Loomulikult tekitas taoline käitumine väiksemate lindude seas paanikat ja nad koondusid raevukalt oma pesade kaitsele. Kurg millegipärast vareste tegevusse ei sekkunud ning meie taluõue „õhuruumis” toimusid pidevad „õhulahingud”. Kui järjekordne vares oli taas uusi piire proovimas, oli tal sabas parv väikseid tiivulisi kodukaitsjaid, kes kõik suure kisa saatel varest väga ägedalt ründasid. Võitlus kurega on varesele arusaadavam, sest kurg on sedavõrd suurem ja tugevam, et varesel ei jää tavaliselt muud üle, kui kure soovidele alluda. Väiksemate lindudega on varese suhted keerukamad. Iga üksiku väikelinnuga ei tekiks varesel üks-ühele võitluses probleeme, aga kui väikelinde koguneb suurem hulk, siis suudavad nad varese lennult maha võtta. Kõrvalt vaadates on see kui õhulahing inimestegi vahel, kus vastase lennukid surutakse teiste lennukite poolt õhust maale nii lähedale, et lendamine muutub lendajale ohtlikuks ja ta peab enda päästmiseks maanduma. Nii oli ka varestega. Tavaliselt olid nad sunnitud kiirelt võtma suuna oma alade poole, et pääseda väikelindude rünnakust või tõesti maanduma murule, sest maas pole väikelind varesele võrdväärne vastane.
Sellest ajast peale, kui me taluõuel regulaarselt muru niidame, on saanud jälgida vahvaid pilte loomade ja lindude käitumisest, kuidas nemad kohanevad ümbritseva looduse muutusega. Kui oleme mõnel aastal piirdunud ainult talu ümber käimiseks radade sisse niitmisega, siis oleme varsti avastanud, et rajad on muutunud väga populaarseks kõigile, kes talu juures elukoha leidnud. Eriti tänulikud paistavad olevat lühemate jalgadega tegelased. Sisseniidetud radadel kõnnivad külakassid, rebased, aga ka väiksemad ja suuremad linnud.
Tulles tagasi vareste juurde, siis pärast pikemat lühikese muru perioodi avastasin järsku, et meie taluõuel on sel suvel midagi teisiti. Kevadine suur sõjakisa oli vaibunud, sest paljude väiksemate kevadel koorunud lindude pojad olid juba nii suureks saanud, et vanalindudel polnud enam paanilist hirmu vareste ees ja õhusõjad vareste ja väikelindude vahel olid vaibunud. Märkasin, et enamuse ajast ei näinud ma varest lendamas, vaid hoopis vaiksel ja väärikal sammul murul patseerimas. Hakates vareseid enam jälgima, saingi aru, et selle kevadsuve jooksul olid nad leidnud endale mugava ruumi, kus neid keegi ei tülita ega ohusta. Samuti ei tunne toonekurgki oma käike taluõue tiikide poole tehes vareste tegemiste vastu huvi. Tõsi, mingid kure lennu- ja jalutusrajad on ikka päris kure omad ja varesed tarkade lindudena ei tungi sellesse tsooni.
Vaadates vareste tegevust, paistab niidetud taluõu neile meeldiv ja toitev toidulaud, mis ei kisugi neid väga seiklema ega kraaklema. Kuigi – varesed jäävad ikka varesteks. Meie loodusehuviline naabripoiss rääkis meie vareste seiklustest nende taluõuel, kuhu linnud kas igavusest või oma uudishimu kustutamiseks vahetevahel põikavad. Naabrite õuel elab kassipere, kelle jaoks on maja seina ääres söögikausid. Kassid on väga iseseisvad ja naabrite juures söömas käivatele kassidele pole mingit erilist söögirežiimi, nende kaussides leidub toitu pidevalt. Naabrite kassikausi avastasid ka varesed. Nad istusid tükk aega naabrite aida katusel, tehes võimalikult igavlevat nägu, näidates, et neil naabrite tegevuse vastu mingit huvi pole, nad puhkavad aidakatusel jalga. Tegelikult jälgisid varesed väga tähelepanelikult, mis naabrite õuel toimus ning loomulikult huvitas neid naabrinaise tegevus kasside söögikausi täitmisel. Varesed said ühel hetkel aru, et naabri õuel on kassiparadiis, kus taluõuel askeldav naine täidab järjekindlalt kasside toidukaussi. Kas see pole ime – kui inimesed on ikka otsinud perpetum mobilet, siis varesed avastasid naabrite õuel isetäituva toidukausi.
Nagu naabripoiss värvikalt jutustas, oli vareste silm magusa elu ootuses väga rõõmsalt särama hakanud. Ei läinud kaua, kui varestel oli välja hautud salaplaan, kuidas imekauss oma pesasse toimetada. Tasub rõhutada, et nad ei tahtnud mitte kausis olevat sööki, vaid hoopis kasside söögikaussi. See, mis edasi toimus, oleks väärinud head loodusmehe kaamerat. Varestest vanem või ettevõtlikum läks plaani teostama. Samas jälgis ja koordineeris kaaslane tema tegevust katuselt. Kuna naabritel pole koera, oli varestel vaja leida hetk, kui pererahvas toas ja kassid söögikausist eemal. Võinuks arvata, et kui soodne hetk käes, pidanuks vares lendama kiirelt kausi juurde ja tegema oma plaani teoks. Aga ei. Naabrite taluõuel toimus varese esituses lausa väike luuremäng, sest lind otsustas jõuda imelise toidukausini mööda maad jalutades. Kuid ka siin oli vares mõelnud välja tõelise kavaluse. Selle asemel, et tormata ülepeakaela kausi poole, kui kedagi varesele ohtlikku vastast õues polnud, hakkas lind hoopis hiilima ja mis päris koomiline – liikuma kausi poole saba ees. Sedaviisi mängis vares mängu, et kui keegi peaks teda jälgima – siis tema on sattunud naabrite õue täiesti juhuslikult ja tal pole selles õues kohe mitte midagi huvitavat.
Nii liikus vares väga järjekindlalt, lühikeste sammukestega, oma eesmärgi poole, teeseldes ükskõiksust kõige vastu õuel. See oli paras strateegiamäng, sest vares pidi arvestama pidevalt olukorraga, et ülisoodne aeg isetäituva toidukausi kaaperdamiseks võib hetkega mööda saada. Seetõttu oligi vaja olla asendis, mis andis võimaluse ohu korral kohe õhku tõusta ja põgeneda. Seekord oli varesel õnne – ta jõudis toidukausi juurde ja asus kohe seda sikutama. Selle asemel, et püüda kausist kiirelt süüa ja rahuldada oma söögivajadus, mõtles vares toitu täis kausi juures hoopis kaugemale perspektiivile. Kuna toiduga täidetud kauss käis talle selgelt üle jõu, siis käänas vares alustuseks toidukausi kummuli.
Pole kahtlust, et vares on väga kaval ja tark lind, aga seekord polnud ta osanud, vaatamata luurekäikudele, määrata naabrikasside toidukausi tegelikku kaalu. Otsustaval hetkel selgus, et ka tühjana osutus imetoidukauss liialt raskeks. Seetõttu jäi meie kavalal varesel oma tõeliselt suur unistus täitumata. Nimelt unistas vares, et ta saaks ise oma pesas omada seda (ime)toidukaussi, mida naabriperenaine käiks mitu korda päevas täitmas. Varesed paistsid olevat enam kui veendunud, et kui nemad saaksid selle kausi endale, siis järgneb kausile naabriperenaine toiduga.
Mis öelda loo lõpetuseks? Nagu ajalugu on korduvalt tõestanud, mõtlevad vahel varese moodi mitte ainult paljud lihtsad inimesed oma igapäevaplaane tehes, vaid ka väga tuntud inimesed, keda ka väga suurtes riikides isegi strateegideks nimetatud.
prof. Peeter Järvelaid
