(„Sa haljendad taas! Ma suudan sind elustada!”) Tegelikult oli see enesepettus. Mingil hetkel tuleb ikkagi olukorraga leppida, põdemata eba-eestlasliku (justkui) korralageduse pärast. Eestis on parasjagu kõike: päikest, vihma ja jahedat tuult. Mida ei ole, on tõelist kontekütvat kuuma, mis vette sunnib. Ja seega on kahtlemata paljude eestlaste meelest antud suvi siiamaani kehvade killast. Nurisejatel kuluks ära väike reis Põhja-Ameerikasse… Kelle suvi siis kehvem näiks? Või kas sõnad suvi ja kehv iial kokku passivadki?
Kui Torontost väikesesse saare maakohta saabumine ei paku iseenesest piisavalt suurt elulaadi kontrasti, siis kliima erinevus loob küll tunde, nagu oleksime täiesti erinevatel planeetidel. Kuulsin räägitavat, et mingi erinevus Golfi hoovuse käitumises on siinse jaheduse taga. Ei tea. Aga nüüd juba võiks kahe maakerapoole olukorrad ära vahetada küll. Ja et siis keegi enam nuriseda ei julgeks!
Tõtt-öelda ma uskusin, et ega see Eesti jahedus nii kaua kesta ei saa ja liigutasin napid suvekleidid Tallinnas suuremast kohvrist väiksemasse. „Sellepärast ei läinudki soojaks,” ütles ämm. Kui tood kaasa kummikud, siis ju ei saja iial. Ma käitusin ülbelt ja jätsin vammused varna. Olgu. Praegu istun õues trepil, sülearvuti kus mujal kui süles. Leinakased kohisevad kõrval (oleme Kaasiku talus) ja voodipesu tuuldub õunapuuvahelistel nööridel. Ei kiirteed, ei autotki. On jalgrattad, millega käisime naabertalus tädi Pilvi roosamannat söömas, millega sõtkusime erinevaid viljapäid korjama (meil oli projekt erinevaid viljasid lõpuks ometi ära tunda) ja millega jämedale vaskussile peaaegu otsa kihutasime. Käisime lausa kolmel kalmistul ühe pealelõuna jooksul hauapealseid liivaplatse korrapäraselt joonde riisumas. Tulemus on tegelikult vägagi sarnane jaapani aia ilumeele ja stiiliga…
Siin ei karda, et laps auto alla jääb, vaid närvikõdi tekitab ulja (rumala) koera traktoriga võidujooks. Siin ei põigata korra Loblaws´i või Shoppers Drug Mart´i. „Kus kõik on?” saab vastuseks „Ätt on seenel ja Mamma maasikal”. Naerma ajab. Kuni kaob viimane mälestus kunagisest tungivast vajadusest Loblaws´i beebiporgandite ja hummus´i (kikkerherne möksi) järele sõita. Eile maa seest kistud peetidest sõime täna hautist. Õhtul algab esimene mustsõstramoosi tegu. Kukeseened on juba vana uudis. Marineeritud, omas mahlas ja võis. Kolm purki igal hommikul puupliidi tulel enne, kui keegi muu veel ärkvel. Ühesõnaga Mamma teeb kõigile 3-0 ära.
See ei ole paradiis. Siin, keskmises Eesti maakohas juuakse salaja õlut, laenatakse raha (et juua salaja õlut), peetakse viha (ka laenatud raha pärast), räägitakse taga ja ahastatakse, muretsetakse või lüüakse käega üleliia. Ka elamine vähese rahaga paneb inimesi kohati väga veidralt ja Kanadaga võrreldes ennast(liig)salgavalt kokku hoidma. Samas sõidad rattaga mööda videvikulist kruusateed, koer kannul, kahel pool lainetavad odrapõllud, pääsukesed tiirutavad sädistades pea kohal ja mõtled, kas antud ilust ja rahust ei piisa, ei kõikidest raskusest üle olla?
Siis saabus minu kord eestlaslikult ahastada. Alles eile imestasin, miks Mamma niivõrd rängalt pidi ahastama selle üle, et Ätt oli sprotipurgist õli kogemata kaltsuvaibale kallanud. Nüüd tõi mu 5,5 aastane tütar metsajooksult mulle õie. Õigemini 21 õit – ühel ööviiuli varrel. Legendaarne öökuningana (kahelehine käokeel), looduskaitse all olev orhidee, mille õite tugev magus lõhn on eriti hästi tuntav õhtul ja öösel. Esmakordselt nähtud, imetletud, pildistatud ja nüüd peale ahastust ja selgitusjuttu vaasi pistetud. Igaühel on oma kuuma-, külma- ja ahastuslävi. Ning õppetund. Paindlikku suvitamist kõigile!
Riina Kindlam