Võimuhaarde lavastuse nö pannile pannud suhtekorraldaja Janek Mäggi meenutus ei klapi Kõlvarti põhjendustega, miks ta loobus sisulisest etteastest. Rahvaliku pöördumise mõte tulnud talle äkki pähe öösel! Poliittehnoloog Janek Mäggi aga avab kaardid, kuidas Keskerakonna uus esimees pukki pandi. Nädalake nö spontaanse pöördumise harjutamist ja Kõlvarti näitlejavõimed andnud hiilgava tulemuse. Dramatiseeritud retoorikarohke populism („teen erakonnast peaministri partei!“) avab Kõlvarti poliitikunatuuri olemuse ja lubab ennustada ka Keskerakonna tulevikku.
Maailmavaateline häving
Kõlvarti „tõetund“, nagu tõdes europarlamendi saadik Kadri Simson, on juba ammu koitnud. Oma maailmavaadet, st poliitilisi kaarte ta avada ei kavatse (Delfi 14.09.2023), vaid jätkab oma valimiseelset mantrat, et eelkõige loevad „teod“ ja mitte „sõnad“, et partei poliitikat on vaja „tõhustada“, „kindlustada“ jne. Kõlvartile nii iseloomulik „tegude“ ja „sõnade“ vastandamine on kavatsuslik demagoogia. Partei juhi peamised teod, vähemalt muutusi käivitavad teod, on just mõttekaaslasi liitvad sõnateod. Ilmselged on ka põhjused, miks keeldub Tallinna linnapea avameelselt vaagimast omaenda partei liikmetega avalikkusele kättepaistvaid tulevikukavasid.
Selle vale eesmärk on olnud eestlastest valijate peibutamine ammu murenenud „sümboolse kapitaliga“.
Keskerakonna mandumise allikaks on kaua kestnud laostumine, eemaldumine euroopalikest väärtustest. Ükskord väga ammu etendas see erakond vähemalt kompromisspartei ja rahvuste lähendaja rolli. Kuid parteiline leping Putini „Ühtse Venemaaga“ oli venekeelseile hästi loetav signaal – lõpetame selle mängu! Kõlvarti retoorika mingist „Rahvarinde pärandi“ arendamisest on keerutamine. Selle vale eesmärk on olnud eestlastest valijate peibutamine ammu murenenud „sümboolse kapitaliga“. Nüüd keskerakonnas võimu haaranud Kõlvarti seltskonnal pole selle mahamängitud kapitaliga enam mingit pistmist. Tänasest Keskerakonnast on saanud omaaegse moskvameelse Interrinde, Eesti iseseisvumise vastu võidelnud KGB käepikenduse pärija. Seltskond, kes valis Kõlvarti partei uueks peameheks ehk „glavnõiks“ (vene k peamees) on impeeriumit ihaldava ja Ukraina surmavaenlase patriarh Kirilli maailmavaate kandja.
Niigi allakäiguspiraalis olnud partei degradeerumise paljastas 24. veebruar 2022, mil eesriided langesid, sest kõigile silmakirjatsemise võimalustele tõmmati kriips peale, kui Venemaa alustas Ukrainas täiemahulist sõda. Pidi ju endine esimees Jüri Rataski tõdema, et parteile seni edu toonud künism, võimustrateegia, kus venelastele räägitakse ühte ja eestlastele teist, oli ebamoraalne ja on end nüüdseks ammendanud. (venekeelne Delfi, 30. sept. 2023). Oma kriitikaga pidas Ratas silmas Kõlvarti, Mihhail Korbi ja teiste kelmusi, mis vahel ka välja tulid.
Näiteks esines Mihhail Korb Haapsalus venelastele, väites, et tema on tegelikult selle vastu, et Eesti kuulub agressiivsesse NATOsse.
Partei venekeelse tiiva käilakujuna ei jätnud Kõlvart ise kasutamata ühtegi võimalust, et moosida venekeelseid valijaid puhtakujuliselt populistliku vastuseisuga valitsusele. Venekeelses pressis andis ta üheseid signaale, pahandades alailma nii presidendi kui peaministriga, et need ei pöördu venekeelsete poole nende emakeeles või ei osta Putinilt Sputniku-nimelist vaktsiini. Samuti kõrvutas Kõlvart pronksiöö märatsejaid taltsutanud politseinikke sadistidest lurjustega, kes peksid Valgevenes ka naisi. Eestikeelses pressis võimendas ta aga „Kõlvarti kui ehitaja“ kuvandit, näiteks promodes utoopilist ideed ehitada Lasnamäele suurhaigla.
Partei juhina jääb Kõlvartil nüüd avalikke manipuleerimisvõimalusi vähemaks, aga ta püüab siiski jätkata samas stiilis. Eestikeelsetele valijatele reklaamib Tallinna linnapea end suure Ukraina sõbrana (tema Ukraina-käikude eesmärk on mulle siiani mõistatus -RR), kuid rabas samas ajakirjanikke sellega, et salgas avalikkuse ees maha Ukrainas toimuva seotuse Ukraina vabadusvõitlusega.
Ukraina abistajate poolt tema kuue reväärile kinnitatud sinikollane lint kadus hetkega, enne kui tal tuli avalikkuse ette ilmuda (ja see pole sinna mitte kunagi tagasi ilmunud). Väidetav Ukraina vabadusvõitluse toetaja nõudis, et Vabaduse väljakult viidaks minema sinna paigutatud Venemaa agressiooni sümbol – Ukraina kaitsjate poolt purustatud tank T72.
Teineteist välistavaid, ent populismist nõretavaid toimetamisi linnapeal juba jagub. Jultunud valega kaitseb ta vene okupatsiooni üht viimset pärandit Tallinnas, tõrjudes järjekindlalt ettepanekut, et Lasnamäel asuv Moskva puiestee nimetataks ümber Kiievi või Ukraina nimeliseks. Kes aga oskab öelda, kus asuvad need paar hekki ja puukest, mis said Tallinnas nimeks „Ukraina park“? Vähesed teavad seda ja just nii pidigi see minema – unustage parem ära! Niisiis on ka Eesti pealinnas põlistatud terroririigi pealinna nimi – Moskva, millest on saanud üle aegade võikaim „kurjuse süda“, kust rahvusvaheliselt tagaotsitavaks kuulutatud roimari Putini käsul mõrvatakse päev päeva järel Ukraina naisi ja lapsi.
Miks on Kõlvart jäänud truuks Moskvale, pole saladus. Tema võimu tugisambaks on Keskerakonna kodakondsuseta valijate enamus ja nagu kinnitavad uuringud, toetavad just nemad just sellist Moskva poliitikat (vt Aimar Altosaar, Postimees, 23. sept. 2023). Moskvameelsuse nõiaring taastoodab ennast. Kõlvart demonstreerib Moskva-truudust oma valijaile, nemad aga annavad hääled oma usaldusmehele. Kui Kõlvart ajab aga selga meie Kaitseliidu mundri, et „osta“ eestlaste hääli, siis peegeldab see tema ülimat küünilisust. Eestlastele meenub siinkohal ütlemine „otsekui sadul sea seljas“.
Sedasama kinnitas Kõlvart ka 2019. aastal, kui deklareeris Balti Uudistele antud intervjuus, et ta „on seisnud ja seisab tulevikus venekeelse hariduse eest“!
Kõlvarti uhke teadaandmine, et Keskerakonna „kurss ei vaja uuendamist“ (venekeelne Delfi, 8. okt. 22) kõneleb Putini parteiga koostöölepingu sõlminud Keskerakonna truudusest valitud kursile, mis paraku viib poliitilise pankrotini. Kõlvarti partei programmis leidub sõnastatus „Eesti haridussüsteemi omanäolisuse jätkamine“, mille taha on peidetud nõukogude-aegse, venekeelse ja -meelse kooli arendamise plaan. Sedasama kinnitas Kõlvart ka 2019. aastal, kui deklareeris Balti Uudistele antud intervjuus, et ta „on seisnud ja seisab tulevikus venekeelse hariduse eest“!
Miks on Kõlvartil lausa allergia nö rahvuse ja keele problemaatika suhtes kuni selleni välja, et ta lausa käratab sel teemal pärivale ajakirjanikule? Põhjused on siin hästi aimatavad. Nendeks on nii Venemaa roimad Ukrainas kui ka oodatav murrang Eesti hariduspoliitikas. Keskerakondlikule kahemõttelisele peitusemängule mingisuguse „Eesti haridussüsteemi eripäraga“ tehakse nüüd Eestis lõpp. Eksistentsiaalsetes küsimustes aga ei saa poole valimist enam kalevi alla lükata. Absoluutselt asjatundmatu on Kõlvarti väide, nagu poleks rahvusküsimusel euroopalikus poliitikas kohta. Keel ja rahvus on meist sõltumatud realiteedid. Poliitikute etnilis-keelelise tausta seos poliitiliste valikutega on ka Eestis empiiriline fakt. Eesti keele õpetamist on saboteerinud venekeelsete kontrolli all olnud omavalitsused Tallinnas ja Virumaal. Selle tõdemine poliitilise elu tegurina on sama vähe „kriminaalne“ kui tõdemine, et poliitiku maailmavaatel on sooline taust. Et varjata ja peita Eesti koolipoliitika senise saboteerimise olulisi jõuõlgu, vahetab Kõlvart siin omavahel ära faktiväite ja hinnangu.
Tänane Tallinna linnapea protesteerib rahvuse „pedaalimise“ vastu, nagu ta ise seda sõnastab, tegelikult koordineeris ta ise justnimelt nn „totaalse diktandi“ (vene k diktant – diktaat, ettekirjutus, sundus, etteütlus) korraldamist venekeelseis koolides. Tallinna linn toetas seda aktsiooni aastaid kümnete tuhandete eurodega. Polnud ju saladus, et seda „diktandikampaaniat“ juhiti Moskvast, et see oli Putini rahastatud „vene maailma“ Eestisse imbumise aktsioon. Kui Tallinna linnavalitsus toetanuks vähegi ka vene laste võimalusi eesti keele paremaks omandamiseks, oleksid tänased probleemid palju väiksemad.
Kala lausa roiskub
Keskerakonna jätkuval murenemisel on aga hoopis mürgisemad juured. Erakonna tipptegijate nö ühe laua taha mahtumise hinnaks oli juba aastaid selle eestikeelse tiiva pätistumine. Mihhail Kõlvarti – Jana Toomi tiiva Eesti-põlgus pidanuks ammu ületama talutavuse piiri. Millisest moraalist on siin võimalik rääkida, kui sama partei eestikeelsedki saadikud ei protestinud, kui kõlvartlased hääletasid in corpore maha Riigikogu resolutsiooni, mis mõistis hukka küüditamise kui inimsusevastase kuriteo! Partei juhtkonna eestikeelsed karjeristid-maskotid olid sisuliselt muutunud venekeelsete valijate pantvangideks. Ligi 85 % häältest andsid Keskerakonnale ju venekeelsed! Nii polegi Kõlvarti-meelsed häbenenud oma „võitluskaaslastele“ mõnitavalt meenutada fakti, et viimastel 2023. aasta Riigikogu valimistel 569 häält kogunud Keskerakonna volikogu esimees Tõnis Mölder võlgneb oma koha Riigikogus Mihhail Kõlvartile, kes sai 14 600 valija toetuse. Poliitilises elus veepinnale jäämise moraalne hind oli karm. Mölder ja tema mõttekaaslased mahitasid (vähemalt vaikimisi) juba aastaid seda, kuidas partei tõelised „peremehed“ lammutasid meie väärtusi ja töötasid Eesti huvide vastu.
Kui oportunistid nagu Karilaid, Mölder, Varek jt raputasid lõpuks partei tolmu jalgadelt, muutus tollaste lõhede sügavus lihtsalt kõigile hästi nähtavaks.
Jõudude vaatenurgast esindas Kõlvarti-Toomi tiib juba mõnda aega Keskerakonna valijate ülekaalukat enamust. Oli üksnes aja küsimus, millal nad partei sees endale ka võimu haaravad. Toomi selgitus, miks ta kaotas 2016. aastal esimehe valimistel Jüri Ratasele, oli takkajärele süüdistav – paljud hääleõiguslikud valijad olevat tookord jäetud kõrvale. Kui oportunistid nagu Karilaid, Mölder, Varek jt raputasid lõpuks partei tolmu jalgadelt, muutus tollaste lõhede sügavus lihtsalt kõigile hästi nähtavaks.
Mihhail Kõlvarti optimismi säilitada püüdev aritmeetika – lahkujate numbritega žongleerimine – ja ennustus, et kohe-kohe ilmutavad erakonnast lahkujad „patukahetsust“, on pelk retoorika. Pärast Kõlvarti esimeheks valimist on Keskerakonnast lahkunud mitmed partei keskaparaadi liikmed ja piirkonnajuhid (Triin Varek Lääne-Virumaal, Antti Leiger Hiiumaal), samuti kunagine Tallinna linnapea Taavi Aas, Kaitseliidu volikogu esimees Neeme Väli jt. Nende lahkumine juba niigi kreenis parteist pole korvatav Kõlvarti „matemaatikaga“. Erakonna sümbolkapitali murenemise kõrval hõreneb kiiresti ka selle organisatsiooniline kapital. „Jalg on erakonnal veel kindlalt maas“ üksnes Tallinnas, Narvas, Narva-Jõesuus ja Kohtla-Järvel. Keskerakonnal õnnestub hääli koguda ehk veel seal, kus valimisvõitluses saab toetuda kohaliku omavalitsuse aparaadile ja kus töökohtade kõrval võib oodata ka muid „tulusid“.
Eesti- ja venekeelsete parteiliikmete (ja valijate) arvsuhe liigub Keskerakonnas nüüd vääramatult venekeelsete kasuks. Uute liikmete värbamise kampaania on olnud tulemuslik üksnes venekeelesete seas. Partei tulevikku ennustab venekeelsete absoluutne ülemvõim Keskerakonna noortekogus. Kantar-Emori viimane küsitlus osutab, et eestikeelsed valijad on Keskerakonnale selja keeranud. Kui veel hiljuti toetas parteid 7 protsenti eestlastest, siis täna on neid üksnes 4 protsenti (ERR, 20. okt. 2023). Valijad pole rumalad. Mihhail Kõlvart, Jana Toom jt on ammu ära kantinud sellegi napi poliitilise kapitali, mis tõesti kord Rahvarindest Keskerakonnale pärandus. Küüniline mäng on läbi.
Tänaseks praktiliselt üksnes venekeelsetest valijatest sõltuv partei otsib üha avalikumalt impeeriumimeelsete toetust. Jana Toomist on saanud häälekas kaitsja nendele Venemaa mõjuagentidele, kes on Eestist välja saadetud. Toom ründab ka ise Eesti õigust suveräänsele enesekaitsele nii Eesti kui Venemaa meedias. Selleks kasutab Toom tema kui eurosaadiku käsutusse antud ressursse. Oma uuesti eurosaadikuks kandideerimise kampaania on ta ehitanud üles Eesti laimamisele.
Sellega annab tänane Tallinna linnapea omapoolse juhtnööri ka teistele, kes tegelevad lausa avalikult Eesti vabaduse õõnestamisega.
Kui Keskerakonna endine esimees Jüri Ratas on meie riikluse õõnestamise parteikaaslase poolt kategooriliselt hukka mõistnud, siis partei tänane „glavnõi“ Mihhail Kõlvart on Toomiga solidaarne ja keeldub tema vaenutegevusele hinnangut andmast. Enamgi veel, Kõlvart väidab, et iga partei liige olevat oma arvamuste avaldamises vaba. Sellega annab tänane Tallinna linnapea omapoolse juhtnööri ka teistele, kes tegelevad lausa avalikult Eesti vabaduse õõnestamisega. Just sellest on nüüd siis saanud Keskerakonna ametlik poliitika.
Rein Ruutsoo, emeriitprofessor
