Meil on Eesti keele huvilistega Prantsusmaal juba traditsiooniks kujunenud korraldada kevadpühade ajal munade värvimise töötuba, kus värvime mune nii sibulakoorte kui värvilahustega. Prantslased mune ei värvi, nendel on fookus šokolaadijahil, mida meie linnas korraldatakse linnavalitsuse poolt esimesel lihavõttepühal Guermantes’i lossipargis, lisaks sellele korraldavad lastega pered šokolaadijahti ka oma koduaias. Meie peame pühi nii eesti, saksa kui prantsuse moodi.
Seega enne lihavõttepühi tutvustasime prantslastele munade värvimist sibulakoorte ja värvilahustega. Sibulakoori kogume selleks sündmuseks juba terve aasta. Tõeliseks probleemiks kujuneb alati valgete munade muretsemine, sest enamasti müüakse Prantsusmaal pruune mune, aga nende peal ei jää sibulakoortega värvimisel värvid nii erksad ja ilusad kui valgete munade peal. Täiesti anekdootlik lugu on, kuidas siia saabudes esimesel aastal kohalikus talus valgeid mune küsisime ja vastuseks saime: „Mis asjad need valged munad on?“ Hästi otsides oleme ikka leidnud või siis Saksamaalt kaasa toonud (mu abikaasa on sakslane). Nii lastele kui suurtele meeldib väga eestlaste munade koksimise komme, kusjuures eesmärgiks on koksida nii, et enda muna terveks jääks ja vastase oma katki läheks. Sealjuures loeme munaloitsu:
