See toob kaasa sisepoliitilisi probleeme. Majanduse negatiivne kasv toob endaga kaasa töökohtade vähenemise, mis tekitab ühiskondlikke pingeid.
Laias laastus töötab tema teooria järgmiselt. Majanduse kasvu perioodil paneb riik osa laekunud tulumaksudest erifondi, mis tuleb kasutusele majanduse negatiivse kasvu aastatel. Seda fondi ei tohi kasutada muude valitsuse väljaminekute katteks. Majanduse negatiivse kasvu aastatel võtab valitsus sellest fondist raha, et alustada ja läbi viia riigi infrastruktuuri ehitamise ja laiendamise projekte, nagu maanteede, sildade, sadamate ja muude taoliste vajalike ehituste rajamine ja laiendamine, mis vähendab tööpuudust ja ergutab majanduse kasvu.
Kahjuks pole demokraatlike riikide valitsused suutnud seda teooriat jälgida, sest halbadeks päevadeks ettenähtud rahad kulutatakse ära valimiskampaaniatel antud lubaduste täitmiseks ja kodanike hüvituste suurendamiseks. Halbadel majandusaastatel alustab valitsus küll igasuguseid infrastruktuuri laiendamise projekte, kuid see on tehtud maksumaksjatelt võetud rahadega. Riigil ei ole endal raha. Maksumaksjatel on selle võrra vähem raha projektide alustamiseks, mis samuti tööpuudust vähendaksid. Tõenäoline on, et eraettevõtjad kasutavad oma raha efektiivsemalt valitsuse bürokraatidest, kes seda investeerivad.
Kuigi paljude demokraatlike riikide valitsused pole suutnud halbadeks aegadeks varuda reservfonde, siis osa kaasaegsest majandusteadusest, mis on vasakpoolne, ei osuta sellele tähelepanu. Nõutakse valitsuse poolt tehtavaid investeeringuid infrastruktuuri parandamiseks, mida rahastatakse suuremate tulumaksude või tulevaste generatsioonide arvel riigivõlgade suurendamisega.
Austria majandusteadlane Friedrich Hayek kirjutas oma peateose “Tee orjusesse”1943. aastal. Selles ta väidab, et üha suurenev valitsuste aparatuur teeb lõpuks kodanikud valitsuste orjadeks. Riigi parlament koostab seadusi ja eeskirju, mida teevad ka provintside ja osariikide parlamendid ja lõpuks linnade ja valdade valitsused. Väga harva kustutatakse olemasolevaid seadusi ja eeskirju. Mõned valitsuste üksused on võtnud endale võimu siseneda kodaniku krundile või korterisse ilma kohtuniku poolt väljaantud vastava loata. Demokraatlikes maades on valitsuste osakaal majanduses pidevalt tõusnud, millega kaasneb tulumaksude tõus.
Hayek pooldab võimalikult väikest valitsust, mille ülesandeks on tagada kodanike julgeolek nii väliste kui sisemiste ohtude eest ja hoolitseda riskigruppide toimetuleku eest. Pearõhk on asetatud üksikisiku ettevõtlikkusele ja enda eest hoolitsemisele. Valitsus tohiks minimaalselt sekkuda riigi majandusesse, andes hea võimaluse ja vabaduse eraettevõtlusele tegutsemiseks.
Majanduslikult edukaimad riigid maailmas on tegutsenud Hayeki mudeli järgi. Pärast Teise maailmasõja lõppu räägiti Lääne-Saksamaa majandusimest, kui see riik majanduslikult väga kiiresti taastus. Ameerika abi oli toetavaks teguriks. Eelmise sajandi teisel poolel torkasid silma Lõuna-Korea, Taiwan, Singapur ja Hong Kong oma kiire majandusliku arenguga, olles rakendanud turumajanduse, Hayeki, printsiipe. Eranditena võiks mainida riike, mis oma naftatagavaradega on ülirikkad, nii et valitsevad diktaatorid ostavad oma kodanike lojaalsuse, ilma et neil oleks vaja turumajandust rakendada.
Hayeki kaasaegsed inglise majandusteadlased süüdistasid Hayekit fašismi pooldamises. Hayek vastas, et nii sotsialism, kui fašism pooldavad suurt valitsust, mida tema ei poolda.
Tarvo Toomes
