Meenub minu enda seitsmekümnendatel toimunud koolireis. Kurjad keeled teadsid kõneleda, et Narvas pidid ainult oma vene keele oskustele lootma jääma, isegi sildid eranditult venekeelsed. Minu lapseajus tekkis väike lühis. Ühelt poolt ei suutnud uskuda, et Eesti pinnal midagi sellist võiks üldse olla, aga teisalt peitus sisemuses mingi imelik põnevus, kas tõesti ongi nii. Kohapeal kasutasime igat võimalust, et kohalikega oma emakeeles suhelda. Vastuseks saime vaid nõutuid pilke ning pahandamist, miks me normaalselt ei räägi.
Nüüd, mil Eesti juba üle kolmekümne aasta taas iseseisev ja vaba, tundub kummaline, et vene keele probleem pole siiani õieti lahendust leidnud. Ning ega me ju ei tea, mida viimane kui üks eesti-venelane meist mõelda võiks. Kindlasti on neid, kes peavad seda riiki oma kodumaaks ega ootaks sugugi, lilled käes, idanaabreid korda looma tulemas. Aga nende kõrval on parasjagu trotsi täis tegelasi, kes näeksid hea meelega, et vene keel riikliku staatuse saaks.
Eks ma ole läbi aastate mitmedki oma torisemisega ära tüüdanud, miks küll üldse venekeelsed koolid alles jäid. Mida kauem olen siin Kanadas kõrvalt jälginud, kuidas immigrandid ja nende lapsed suurepäraselt kohaliku eluga sina peale saavad, seda rohkem tõmban paralleele sellega, kuidas Eestis võinuks kõik juba ammuilma paigas olla. Mis tähendanuks seda, et praeguseks poleks enam ühtegi vabariigi ajal sündinud last, kes riigikeelt ei oskaks. Pigem võib pisut lonkama hakata keel, mida kodus vanematega räägitakse. Tean seda liigagi hästi, sest kuigi minu võõral maal üles kasvanud tütred oskavad eesti keelt, siis tahaks neil pidevalt sabas käia ning vigu parandada.
Ja ma mõtlen esimest korda, kui lühinägelik olen olnud. Ning kuidas Eestis võiks rohkem jagada kogemusi, kus välismaal sündinud ilmakodanikud hoiavad väga edukalt kinni mitmest kultuurist.
Eesti on nüüd agaralt üle minemas eestikeelsele kooliharidusele, mis pisut mööda konarlikku teed käib. Tuttava Sillamäel elava õpetajaga rääkides saan justkui tagatubades toimuvast osa. Jah, probleemid on nii õpetajate kui laste tasemes, aga ühel hetkel mõistan lapsevanemate muret, kas äkki ei saa nende võsukestest eestlased ning oma pere jäetakse kõrvale. Ja ma mõtlen esimest korda, kui lühinägelik olen olnud. Ning kuidas Eestis võiks rohkem jagada kogemusi, kus välismaal sündinud ilmakodanikud hoiavad väga edukalt kinni mitmest kultuurist.
Millegipärast võetakse vahel eestikeelset õpet kui korraldust, et kodud peavad samamoodi eesti keelele üle minema. Mis iseenesest oleks ju kena, aga oma Kanada-elu kogemusele toetudes, mõttetu ootus. Eks juhtus minulgi siin Kanadas paaril esimesel kooliaastal nõnda, et sain õpetajalt soovitusi oma lastega ainult inglise keelt kasutada. Mina jäin aga jäärapäiseks emaks, kes õpetaja meelehärmiks sellisest nõuandest üldse kinni ei hakanud. Ja nüüd, aastaid hiljem, räägime kodus endiselt emakeelt, kuid siinses ühiskonnas loomulikult ja probleemideta, kohalikus keeles. Annan muidugi aru, et minu lapselaste lapselastest võivad saada ,,puhtad“ kanadalased, aga siin ja praegu oleme just nõnda, mis meil südamele kõige lähemal.
Me ei saa kedagi jõuga muuta teiseks, kes ta on, aga mitme keele ja kultuuri tundmine tähendab kindlasti oskust austada maailma rahvaid, nende kombeid ja üldse seda, miks igaüks on selline, nagu ta on.
