Mind isiklikult hämmastab veelgi rohkem aga fakt, et Jannsenitega kaasa sõitnud Väägvere pasunakoorile David Otto Wirkhausi juhatusel korraldati Helsingis kontsert lausa auväärses ülikooli saalis, kus soomlaste esimesi sümfooniakontserte oli dirigeerinud Friedrich Pacius isiklikult. Tollal ei teadnud veel mitte keegi, et kauges tulevikus saab Paciuse isamaalaulust meie ja soomlaste ühine hümn.
Nii Karl Laumetsa kui Ivar Põllu lavastuste trupid koosnesid suurepärastest näitlejatest ja lauljatest. Ometi meenub tagasi mõeldes eelkõige Koidula — Saara Nüganeni veidi nipsakaski kirjaneitsi, kes oma kirjatöid käest panemata ja laulupeo-sihti silmist laskmata teda ümbritsevaid noorsande paika pani ja Maria Listra esimese armastuse unistustes tiivad saanud noor kaunis naine, kes kõigele lisaks tuli lagedale tollases ajas uskumatu ideega — teeme Soome-Eesti ühisriigi, et saaksime „Soome sillal“ üle lahe vennasrahval külas käia. Kui draamalavadel on Koidula meil varemgi säranud, siis ooperilavale jõudis Koidulaulik esimest korda. Seetõttu joosti Alo Põldmäe ooperile lausa tormi. Gustav Ernesaks tahtis Koidulast ooperi kirjutada juba 45 aastat tagasi, libretistiks palus Laulutaat Aino Undla-Põldmäe. Alo Põldmäe rääkis enne ooperi esietendust, et tema ema Aino Undla-Põldmäe alustas küll juba libreto kirjutamist, kuid nende kontseptsioonid Ernesaksale ei sobinud ja ooperi tegemine jäi katki. „Ema ajas akadeemilist joont, Ernesaks tahtis aga teha rahvalikku lugu, et oleks rohkesti möllu,“ ütles Alo.
Meie kõikide rõõmuks saadi seekord kokku ühise mõttelaadiga meeskond: Leelo Tungal ja Rein Veidemann (libretistid), Maria Listra Koidulauliku ja Oliver Kuusik Jannseni osatäitjatena. Lisaks Tartu noortekoor ja Tartu keelpillikvartett lisajõududega ning solistid Märt Jakobson, Atlan Karp, Rasmus Kull, Simo Breede, Eva-Maria Shepel, Karl-Markus Kaiv. Kogu selle vaimustusest säriseva lauluseltskonna suutis elamuslikuks tervikuks vormida lavastaja Ivar Põllu. Maria Listra kaks suurt Koidula-aariat said publikult tormilise aplausi, vaatamata sellele, et Põldmäe kammerooper oli igati läbikomponeeritud ja heliloojal oli ilmne soov, et aplausid pingelist lavalugu ei katkestaks. Ivar Põllugi suutis tegevust nii suunata, et isegi pikad pausid kandsid. Tähendusrikkaid pause aitas „õhus hoida“ löökpilliartist Heigo Rosin. Minu jaoks oligi teiseks muusikaliseks juhiks dirigent Markus Leppoja kõrval Heigo Rosin löökpillidel. Alo Põldmäe on löökriistadele ka tõesti vaimustava partii kirjutanud.
Loodetavasti toovad tartlased Põldmäe ooperi külakostiks ka Tallinnasse ja miks ka mitte Torontosse.
Sirje Vihma-Normet
