Islamiäärmuslik rühmitus Boko Haram on aga viimastel päevadel barbaarselt tapnud ca 2000 inimest Nigeerias. Paraku näib, et need massimõrvad pole praegu prioriteediks.
Islamiäärmuslased kahjustavad oma usukaaslaste mainet
Kuigi 99% moslemeid on rahumeelsed, on enamus terroriste radikaalsed islamiusu järgijad ning panevad oma metsikusi toime just usu nimel.
Eesti Rahvusringhäälingu portaalide peatoimetaja Rain Kooli nimetab oma arvamusloos (ERR, 13.01.), eemaletõukavaks asjaolu, et koos mõrvaritega mõistetakse hukka ka kõik nende usukaaslased.
Ajakirja Diplomaatia peatoimetaja Erkki Bahovski nendib, et Pariisi veresauna mõjude tõttu kannatavad kõige enam just tavalised moslemid (ÕL, 12.01.).
Liibanoni Hezbollah juht Hassan Nasrallah ütles, et islamiäärmuslased on solvanud islamit ja prohvet Muhamedi rohkem, kui need isikud, kes on joonistanud prohvetist karikatuure.
Vabadus, võrdsus, vendlus
11. jaanuaril toimus Pariisis solidaarsus-marss, kus osales mitu miljonit inimest, nende seas enam kui 40 riigi juhid ja tippametnikud. Selle meeleavaldusega mälestati terrorirünnakute ohvreid ning avaldati toetust Prantsusmaa üldtuntud deviisile Liberté, égalité, fraternité (vabadus, võrdsus, vendlus). Kanti lugematul arvul loosungeid tekstiga Je Suis Charlie (pr.k. Mina olen Charlie). Selle märksõnaga rõhutati sõnavabaduse tähtsust.
Samas ei tohiks sõna- ja väljendusvabadus siiski muutuda kõikelubavaks anarhiaks ega õigustada provokatiivseid, vulgaarseid või solvavaid mõtteavaldusi. Ka võrdsusest on inimestel erinevad arusaamad. Vendluse mõiste on tänapäeval paljudele sootuks võõras ja tundub neile aegunud anakronismina. Ometi võib leida selle sugemeid ka Pariisis toimunus. Nii päästis Aafrika päritolu moslem Lassany košeri toidupoes toimunud rünnaku ajal oma eluga riskides mitmeid juute, öeldes hiljem ühele telereporterile: „Me oleme kõik samas paadis.”
Pühapäevane marss oli oma magnituudilt võrreldav 1944. a Pariisi vabastamise järel aset leidnud meeleavaldusega, kirjutab ajaleht Le Monde (12.01.). Kohalviibinute sõnul oli tegemist võimsa ja emotsionaalse sündmusega, kus osalesid erinevatest rahvustest ja mitmesuguste usuliste tõekspidamistega inimesed – vanad ja noored, intelligendid ja töölised, vaesed ja rikkad. Kõik siis tõesti samas paadis!
Ajalehe The Toronto Star (12.01.) kolumnisti Rosie DiManno sõnul oli marss säravaks sündmuseks, millega väljendati vastuseisu islamiäärmuslaste mürgisele ja väärastunud ideoloogiale.
Multikultuuri krahh?
Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna esimees Mart Helme leiab aga, et „ühtsusmarss, mille poliitikud emotsioone ära kasutades kokku kutsusid, oli klassikaline näide sellest, kuidas põhiteemalt tähelepanu kõrvale juhtida”. Nende põhiteemadena toob ta esile massi-immigratsiooni ja järjest süveneva kultuurikonflikti, mille Pariisi marsil osalenud valitsejad pöörasid tema sõnul väitluseks sõnavabaduse teemal.
Helme meenutab, kuidas mõni aasta tagasi mõisteti kõige kõrgemal poliitilisel tasandil hukka Muhamedi-teemaliste pilapiltide avaldamine Taanis. Tookord nimetati seda moslemitele solvavaks ja seetõttu lubamatuks. „Nüüd on needsamad poliitikud või nende mantlipärijad äkitselt võtnud diametraalselt vastupidise hoiaku,” kirjutab Helme. Ta usub, et praeguse olukorra eest vastutavad need Euroopa poliitikud, kes aastakümneid on jutlustanud multikultuursusest ja süüdistanud selle ohtudele tähelepanu juhtivaid inimesi äärmusluses. (ÕL, 12.01.). Helme hinnangul peegeldab Pariisis toimunu „multi-kulti” krahhi.
Kõik tahavad ju elada turvalises Euroopas, mida saaks tagada tõhusa piirikontrolli ja rangemate immigratsiooniseadustega. Seda ei võimalda aga tänapäeval nii oluliseks peetavad inimõigused ja liikumisvabadus.
USA tegi vea
Ehkki Pariisi terrorirünnakud jäävad oma mastaabilt ja ohvrite arvult alla 11. septembril 2001 USAs toimunuile, on nende emotsionaalne šokk 9/11-ga võrreldav.
Meedias tekitas palju kära asjaolu, et USA ei saatnud Pariisi solidaarsusrallile ühtki oma administratsiooni esindajat. Seda enam, et esimene riigipea, kes külastas peale 9/11 terroriakte Ühendriike, oli tollane Prantsuse president Jacques Chirac.
Valge Maja pressiesindaja Josh Earnest tunnistas esmaspäeval, et see oli viga ja et Pariisi oleks tulnud saata mõni kõrgema profiiliga esindaja. Seda möödalaskmist püütakse nüüd parandada välisminister John Kerry läkitamisega Pariisi sel nädalal. Tuleval kuul kutsutakse aga USA administratsiooni initsiatiivil Valgesse Majja maailma riikide juhid, arutamaks terrorismivastase võitluse vahendeid ja võimalusi.
Kuigi Prantsusmaa ei ole veel eelmise nädala terrorirünnakutest toibunud, ähvardab terrorivõrgustik juba uute rünnakutega.
Seetõttu äratab imetlust Charlie Hebdo julgus ja meelekindlus. Ajakiri ilmus selgi kolmapäeval, kuid tavapärase 60-tuhandelise tiraaži asemel 3-miljonilise trükiarvuga. Ajakirja erinumber müüdi kiiresti läbi ning kõik soovijad seda ajaloolist väljaannet ei saanudki. Nüüd on kavas 2 miljonit eksemplari juurde trükkida.
Väljaande esikaanel on taas karikatuur prohvet Muhamedist, kellel on silmanurgas pisar ja kes hoiab käes silti tekstiga: „Je suis Charlie”. Pildi kohale on aga kirjutatud „Tout est pardonné” (Kõik on andeks antud).
Mitte kõik prohveti järgijad ei jaga seda veendumust. Nemad rahvusvahelise paadi sõbralikku reisijaskonda ega meeskonda ei kuulu. Radikaalsed islamivaimulikud on uue karikatuuri avaldamise juba hukka mõistnud ja nimetavad seda sõja kuulutamiseks islamile.
