Naabrid ust ei avanud. Eestis tuleb paratamatult arvestada, et kõikidel inimestel lihtsalt ei ole seda, mida nii lahke käega jagada. Seadsime sammud kindlamate jahimaade, Linda sõbranna vanemate poole. Lapsed olid ärevil. Meil oli kaks mardilaulu ja otsustasime, et laulame neid kordamööda. Erinevalt minu lapsepõlve Hallowe'en-itamisele Torontos tuleb siin hakata “esinema” enne ukse avamist. Helistasime kella ja kukkusime kohe laulma: “Need mardid tulevad kaugelt maalt, ai-tii, ai-tii, ai-taa. Ja mida need mardid toovad sealt, ai-tii, ai-tii, ai-taa. Nad toovad viljaõnne sealt….” (ja vastu tah'vad maiust ka!) Lahke pererahvas kutsus meid tuppa, kus meie südim mart, 6-aastane poisslaps kukkus küsima: “Kas te suveriided olete ära pannud? Kas õuetööd on tehtud?” “Toome teile viljaõnne,” ütlesime, ise vitsakestega vehkides. Lindal oli kaasas herneid, kuid ta neid lausa põrandat mööda “õnnena” pilduma ei hakanud, vaid ulatas pereproua kätte.
Mulle pihtis üks I klassi neiu Rahel, et tema käis oma korterimaja koridori peal ja tal oli ümber keskkoha, kahele puusale kinnitatud korvid, kust viskas pererahvale “kohvi terakesi”, nagu ta neid ise nimetas. Pererahvale tänutäheks jätta põrandapühkimine tundub veidi karm, samas neile, kes usuvad ennetesse ja külvatud õnne, kuulub see protseduuri juurde.
Esimeses peres said meie väikesed mardid peoga komme ja õunu. Linda teadis, et üle tee elab hästi sõbralik vanapaar, nii et suundusime sinna. Must asfalt läikis märjalt tänavatulede säras. Nüüd nägime ka üht kambakest teisi marte, aga üldiselt tundus, et sel tänaval olime meie ainsad. See tegelikult lisas pinget ja põnevust. Nagu Hallowe'enigi puhul, oli põnev piiluda võõrasse kodusse ja saada natukenegi aimu teiste elamisest. Rohelised köögikapid, põdrasarved ukse kohal… ” Kuidas on teil talvevarudega?” küsis nüüd meie julge esi-mart. “Meil on nii hästi, et jagub teilegi,” ütles sõbralik peremees ja tõi köögist kenasti ettevalmistatud paberkottidesse pakitud… misasja? Mul tekkis mõte, et äkki taimetee? Kodus selgus, et kuivatatud õunad. Lademetes! Ja milline käsitöö: käsitsi ju peenelt viilutatud ja aeglaselt pliidi kohal kuivatatud. Olgu lisatud, et selsamal õhtul tekkis mul nendest kõhuvalu, aga paras inimesele, kes ei oska piiri pidada.
Taas vihma käes, arutasime, kuhu veel minna. Minu laps kurtis, et “käed särisevad” ja nii me siis järgmise ukse taga laulsime, et “mardil küüned külmetavad, mardil varbad valutavad, kätel särin sees”, luiskamata – ehe värk! Veel õunu kotti. Ja üks šokolaaditahvel, mida mitme vahel jagada. Peoga komme. “Tänu, tänu eidekene, teiseks tänu taadikene!” ütles Mart. Loodame, et keskealine proua ei võpatanud sõnast “eit”. Lõppkokkuvõttes avanesid meile neli kuuest Sirbi tänava uksest, mille väravast sisenesime. Õnneks ei ole sel tänaval liiklust, sest ega maski tagant hästi näe ja tumedad riided, mis mardile kohased, pole helkurita ka turvalised. (Eirasime Hallowe'eni soovitusi täiega!) Lindal oli küll heledam maani kasukas ja mul hele pahempidi lambanahkne jakk, venekeeli “dubljonka”. Jõudsime tervetena lähte- ja ühtlasi lõpp-punkti, kus ootasid soojad kaeraküpsised ja tee.
Esmaspäeval küsisin õhinal I ja II klassi lastelt koolis, kus hetkel ajutiselt õpetaja abina töötan, kas nad käisid marti jooksmas. Nendel oli eelneval nädalal olnud koolis koond mardi-/kadripidu ja maske olid meisterdanud, aga kaugeltki kõik ei käinud jooksmas. See oleneb paljust – kas on kellega joosta ja kus mõnusalt joosta. Ilmselt on paiku, kus mardisante liigub rohkesti, nt väikelinnades ja isegi piirkondades nagu Pirita ja Nõmme. Mõnes mõttes on see lahe, et kui on soovi, siis jooksed, kui on mida jagada, siis jagad.
Tagantjärele taipasin, et vast kõige suurem erinevus Hallowe'eni ja mardipäeva vahel on, et mardipäev ei ole kommertslikuks muutunud, seda ei reklaamita karvavõrdki asjade müügiks. Kuna maju ei kaunistata, ei müüda kaunistusi. Kuna ei ole vaja uhkeid ja eripalgelisi kostüüme, siis neid ei müüda. Ainus, mida turustada võiks, on mardikommid, aga üheks õhtuks? Põhja-Ameerikas küll! Tegelikult ongi tore, et mõned asjad säilivad lihtsatena. Ega lõbu seetõttu vähem ole. Kalevi ja muude firmade jõulumaiustused on juba letis, k.a. väiksed šokolaaditahvlid, mida päkapikud aknalaual ootavatesse sussidesse öösel pistavad. Neid võiks ka mardipäevaks teha. Aga miks?!
Kui säilib paiku, kus on turvaline maiustada, muuseas koduaia ja kodukootud kaupa (neiuke Rahel sai purgi marmelaadi), siis elagu ja õitsegu see tava turvalise ja toredana veel kaua-kaua. Tagasihoidliku ja villasena-karvasena, taustaks väike ukulele tinistamine ja vihma sabin läikivmustal öisel kodutänaval.
Riina Kindlam
Fotogalerii – Fotod Riina Kindlam
