Telli Menüü

Kolmkümmend aastat Eesti Kongressi kokkutulekust


Märtsis käesoleval aastal tähistame 30 aasta möödumist Eesti Kongressi esimesest istungist, mis toimus 11./12. märtsil 1990. Eesti Kongress kujunes 20. sajandi suurima kodanikualgatuse - E.V. kodanike komiteede liikumise – kulminatsiooniks. 1989. a. alguseks oli okupeeritud Eestis tunda kevade hõngu. Avalikuks oli tulnud tõde selle kohta, et Eesti pole seaduslikus abielus Nõukogude Liiduga, vaid on õigusevastaselt okupeeritud Stalini-Hitleri sõbramehe kokkuleppe tagajärjel. Nõukogude võimuaparaat oli nõrgenenud ja segaduses, kuid eksisteeris edasi. Seda toetasid okupatsiooniväed. Samas idanes rahva seas lootus, et kui äkki kõik läheb soodsalt, siis võiks Eesti iseseisvus taastuda. Paljude arvates küll vaid autonoomse liiduvabariigi vormis.

 
Selles olukorras kerkis võtmeküsimusena vajadus teha selgeks, kes – kui ime peaks juhtuma ja iseseisvuse võimalus avanema – on need, kes on õigustatud otsustama Eesti tuleviku üle? Kas kõik okupatsiooniga kujunenud elanikkonna esindajad? Kas ka Eestisse paigutatud nõukogude väed? Just nii valiti ju saadikud nõukogude parlamenti – ülemnõukogusse. Isegi viimane, märtsis 1990 valitud ülemnõukogu oli moodustatud sellel baasil – esindatud olid seal neli okupatsiooniarmee kindralit, enam kui kolmandikuni ulatuva mitte-eesti kogukonna liikmed; ametikeelteks olid eesti ja vene keel. Kui Eesti Vabariik oleks taastatud uue riigina lähtuvalt sellest, okupatsiooni ja koloniseerimise tulemusena kujundatud valijaskonnast, poleks ka parimal juhul olnud võimalust kõnelda rahvusriigist. Sellisest riigist, mille põhiseadus tagab eesti rahva, keele ja kultuuri säilimise läbi aegade. 

Sellele võtmeküsimusele andsid 24. veebruaril 1989 vastuse kolm rahvuslikku organisatsiooni – Eesti Muinsuskaitse Selts, Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei ja Eesti Kristlik Liit. Vastus kõlas: otsustada saavad Eesti tuleviku üle 1918. a välja kuulutatud Eesti Vabariigi kodanikud. Püsis ju EV demokraatlike riikide jaoks juriidiliselt edasi. Tõeline avastus oli aga see, et lisaks õiguslikule järjepidevusele eksisteerib füüsiliselt – lihas ja veres – ka EV kodanikkond. Ehkki enamusele olid okupatsioonivõimude poolt pihku surutud nõukogude passid. Nüüd oli vaja need kodanikud kindlaks teha. See tähendas tegelikult rahvaloendust, mida tuli läbi viia oma jõududega. 24. veebruaril 1989 kutsusid kolm eelnimetatud liikumist valima kõikjal Eestis kodanike komiteed, mis hakkaksid EV kodanikke registreerima. 1989. aasta kevadest kuni 1990. aasta veebruarini registreeriti rahvaalgatuse korras üle 790 000 Eesti Vabariigi kodaniku (koos lastega) nii kodumaal kui ka paguluses. Tõsiasi, et sajad tuhanded Nõukogude Liidu kodanikeks vormistatud eestlased kuulutasid end avalikult ja massiliselt Eesti Vabariigi kodanikeks, tähendas ainulaadset rahvahääletust 1918. aastal loodud rahvusriigi taastamise kasuks. See tähistas ka vabanemist nõukogude terrori hirmukammitsaist ning andis tõuke võimumonopoli teostanud kohaliku kompartei lagunemisele.

Kodanike komiteede liikumise edu võimaldas rahvuslik-demokraatlikel jõududel korraldada veebruaris 1990 EV kodanike esinduskogu – Eesti Kongressi – valimised. Kongressi 499 kohale esitati 1113 kandidaati. Valimistel, mida jälgisid ka mitmed rahvusvahelised vaatlejad, osales ligi 90% registreeritud kodanikest. 11.-12. märtsini 1990 tuli „Estonia“ kontserdisaalis kokku Eesti Kongressi esimene istungjärk. See tähistas demokraatliku mittenõukoguliku alternatiivi astumist laguneva ENSV tegelikkusesse. Eesti Kongressi kui E.V. kodanike esinduskogu tegevus 1990-1992 tekitas foorumi, kus vaieldi läbi ja määratleti seadusliku riigivõimu taastamise põhimõtted. Nii tõrjuti katsed moodustada ENSV baasil pseudoriik, kes sõltunuks jätkuvalt Moskvast. Samas ühendas Eesti Kongress üle maailma laiali pillatud eestlaskonna taas poliitiliselt, tunnustades pagulaskonna võrdseid õigusi võtta osa Eesti saatuse otsustamisest kui ka õigust kommunistliku võimu poolt võõrandatud varade tagastamisele. Eesti Kongress kujundas okupeeritud kodumaal tingimused ja valmisoleku Eesti riikluse taastamiseks iseseisva rahvusriigina, õigusliku järjepidevuse alusel. See eesmärk saavutati kongressi ja ülemnõukogu rahvusliku kokkuleppe tulemusena 20. augustil 1991. Keerukas, palju vaidlusi tekitanud küsimus seadusliku riigivõimu taastamisest lahendati otsusega moodustada põhiseaduse assamblee. Viimase liikmeskond valiti võrdsetel alustel – 30 liiget Eesti Kongressist ja 30 ülemnõukogust. Seaduslik riigivõim taastati uue põhiseaduse alusel, septembris 1992 toimunud Riigikogu valimiste tulemusena. 

Ometi tasub meenutada, et selline areng polnud viimse hetkeni kindel. Ülemnõukogu esimene iseseisvumise kavand 20. augusti hommikul nägi ette näiliselt lihtsama lahenduse – ülemnõukogu kuulutab seadusliku riigivõimu taastatuks ning iseennast asutavaks koguks. Seda aga nõukogude valijaskonna alusel. Kui oleks nii läinud, poleks me täna kindlasti NATOs, ilmselt ka mitte Euroopa Liidus. Uues parlamendis olnuks ca 30% Moskva-meelset opositsiooni, kes oleks blokeerinud niihästi otsustava pöörde Läände kui ka põhjapanevad reformid, tekitades lisaks teravaid sisekonflikte. Nõukogude poliitilisest pärandist otsustav lahtilöömine osutus võimalikuks vaid EV kodanike volitatud esinduskogu tegevusega. 

Tähistamaks Eesti lähiajaloo ühte ainulaadsemat ja suurema mõjuga sündmust toimub 7. märtsil 2020 kell 12.00 „Estonia“ kontserdisaalis pidulik kontsert-aktus. Aktusel kõnelevad EV president Kersti Kaljulaid, Eesti Kongressi tööorgani, Eesti Komitee omaaegne esimees Tunne Kelam ja peaminister Jüri Ratas. Eesti Kongressi 30. aastapäeva meenutamisega soovime väärtustada ja mälestada sadade vabadusliikumise aktivistide, ühtlasi aga paljude välismaiste sõprade panust Eesti taasiseseisvumisel. EV taastamine rahvusriigina – sellise riigina, mis 24. veebruaril pühitses oma 102. aastapäeva, oli kogu eesti rahva kangelastegu. 

„Seepärast tuleb ikka ja jälle rõhutada, et Eesti Vabariik, kes täna oma 81. aastapäeva tähistab, ei taastanud aastal 1991 oma iseseisvust mitte veneaegse süsteemi ümberkohandamise kaudu. See ei ole mitte siltide vahetamine. 

Tahan rõhutada, et oleme taastanud oma riigi õigusliku järjepidevuse alusel. Selles mõttes oli omaaegne ülemnõukogu pragmaatiliseks hoovaks. Kuid õiguslikuks pidepunktiks, alusmüüriks, millele see hoob toetus, olid Eesti Kodanike Komiteed. Nii ja mitte teisiti võitis Eesti rahvas oma iseseisvuse uuesti kätte. 

Nende poolte kaudu seadsime oma elukorralduse õigusriiklikule põhiseaduse alusele, millest nüüd tuleb iga päev lähtuda.“

Lennart Meri kõnest EV 81. aastapäeval, 24.02.1999

Tunne Kelam

Loe edasi