Algus siit:
- Kommentaar – EESTI MAJANDUSE JÄTKUVAD MURED – III
- Kommentaar – EESTI MAJANDUSE JÄTKUVAD MURED – II
- Kommentaar – EESTI MAJANDUSE JÄTKUVAD MURED – KAS ‘BREXIT'?
Siin kerkib kohe küsimus, miks Eestis siis suhteliselt vähe investeeritakse? Sellele oli Ardo Hanssoni vastus, et põhipidur on ettevõtjate kindlustunde puudus. Kui pole selge, kas majandustõus on juba alanud või peatselt algamas või kas tuleb veel tagasilööke, siis lükatakse investeerimisotsuseid edasi. Sama probleemi näeme muidugi ka mujal maailmas, kus riigipangad püüavad investeerimist ääretult odava rahaga edutada, seda küll vaid tagasihoidlike tulemustega. Nõustun. Valitsustel on selleks märksa suurem võime kui pankadel. Ka Eesti valitsus peaks seda võimalust kasutama.
Eestis on viimastel aastatel olukord veel halvem selle tõttu, et maailma õlihinnad on tohutult langenud ja mitmed tõusulootused on läbi kukkunud. Üks varem tasuv tegevus Eestis oli põlevkivist õli tegemine. Selleks otstarbeks oli tehtud suuri investeeringuid nii Eesti Energia kui Viru Keemia Grupi poolt ja nüüd on see paratamatult lakanud. Samuti, kui mõni tööstus kolib üle mõnda odavamate palkadega riiki, siis vastupidiselt investeeringule, lähevad nende hooned ja mingi osa varustust odavalt müügile. Selle üle ma küll ei kurda. Eesti majandust ei tohi jätkuvalt üles ehitada vaid madala palga eelistele.
Euroopa Liidu käest tulevad toetussummad on uue ELi eelarve rakendamise järgi jälle rohkem saadaval ja neid kahte muutust kokku pannes juhtubki, et osa sissetulevast rahast jääb kasutamata, kui selleks pingutusi ei tehta.
Kui möödunud aastal oli SKP kasv poole väiksem, kui oodatud, 1.1% aastal 2015, siis alles möödunud nädalal kuulsime kurba uudist, et viimase veerandi kasv oli veelgi poole väiksem, vaid 0.6% aastas. Kui see olukord veidigi nii jätkub, oleme peatselt nulli juures, vähemalt 3 – 4 % sobiva kasvu asemel. Nii ei ole minu arvates enam kuidagi võimalik rääkida sellest, et Eesti majandus on ülekuumenenud olukorras.
Tegelikult ärme unustame võimalust, et tööjõuturg võib olla ikka ülekuumenenud kiire palgatõusu ja madala tööpuuduse tõttu, ka siis kui majanduskasvu üldse ei ole, aga tööjõu väljarändamine jätkub. Kardan, et oleme üsna ligidal sellisele olukorrale. Hiljuti küsis Postimees oma lugejatelt, kas nad oleksid valmis välismaale tööle minema, kui palgaolud on seal paremad. ‘Jah' vastajaid oli tublisti rohkem kui neid, kes ütlesid ei, ja ainult väike osa tingimisi. Nii on see potentsiaalne risk hullem, kui oleksin arvanud.
SKP väheneva kasvu taga on oluliselt ekspordi vähenemine. See oleneb suurel määral meie naabrite ja kogu ELi üsna stagneerunud majandusest (nende SKP tõusis siiski 2.0 %). Teine oluline põhjus on meie kontrolli all, see on siseturu nõudlus, mis langes ka märgatavalt. Lihtsalt öeldes, meil on vaja rahva ostujõudu tõsta! Siis on ostjaid ja majandus kasvab.
Raha ringlemise kiirus nii hiigelrahasüstide puhul USAs kui samal viisil ka ELis, on olnud äärmiselt aeglane. Räägitakse isegi nn. helikopteri rahast, et lihtsalt anname inimestele raha kätte ja loodame, et nad seda siis kasutavad. Eestis ei ole selle mõttega küll midagi teha, sest häid võimalusi on palju. Tuletame meelde soovitatud kasutusi, mis mainitud minu varasemastes artiklites. Tahaksin siin ühte neist veel täiendada.
Olen kuulnud, jälle üllatusega, et ühe või esimese lapse pealt peres ei saa vanemad mingit tulumaksueelist. See algab alles teise lapse pealt. Emapalk on muidugi tohutult suur abi, aga ka esimese lapse eest hoolitsemine on kallis, teisest küllap rohkemgi. Noortel peredel on sissetulek üldiselt madal ja kohustused suured, seda eriti laste tõttu. Nii võib uskuda, et kogu lisaraha, mis neile saab antud või mis nende kätte jääb, läheb kiiresti kasutusse, ringlusse.
Kuna sinna suunatud toetus on ka Eesti iibe suhtes kõige tähtsam, siis lisan oma ettepanekutele rõõmuga soovituse, et tulumaksu alla mineva sissetuleku vahendamine algaks juba esimesest lapsest ja jätkuks pigemini suuremal kui vähesemal määral. Seda soovitan lisaks igal juhul vajaliku tulumaksuvaba sissetuleku piiri tõstmisele. Olin soovitanud vähemalt 250 eurot kuus, mis ikka kolm korda madalam kui Kanadas. Nüüd, mõeldes ka vahepealsetele palgatõusudele, leian, et see peaks olema vähemalt 500 eurot kuus ja tõusma süstemaatiliselt keskmise palga tõusuga kord aastas.
Veel mõningad mõtted. Mulle näib, et Eestis on hädasti vaja suuremat usaldust nii valitsuse ja rahva kui ka bürokraatia ja ettevõtjate vahel, samuti viimaste seas omavahel. Mäletan üht loengut Kotkajärve Metsaülikoolist – seda lugu kirjutan Kotkajärvel – kus see küsimus oli puudutatud. Lektor leidis võrdlevas analüüsis, et neis riikides ja piirkondades, kus vastastikuse usalduse tase oli kõrgem, oli majanduslik edu tublisti suurem. Olen veendunud, et see tulemus kehtib nii laias kogukondlikus tegevuses kui ka kitsamalt igasuguste ärikontaktide puhul. Head eeskuju on vaja ja siin võiks ka vabariigi valitsus oma panuse anda.
Mäletan ühte artiklit, mille oli kirjutanud Mart Laar värskelt ametisse astunud Eesti Panga Nõukogu esimehena peale seda, kui bürokraatia oli hakanud nõudma eriteavitust iga tuhandest eurost suurema tehingu puhul. Ta hurjutas valitsust, et see paneb kõik ausad ärimehed kahtluse alla, selleks, et avastada ehk mõne protsendi petturite ebaõiget tegevust. Selliseks kontrolliks oli muidugi ka lisapersonali vaja, s.t. bürokraatia kasvu. Olen toonud taolisi halbu näiteid ka varasemates artiklites. Lisakinnitust pakkus hiljutine artikkel Postimehes pealkirjaga ‘Umbusaldus läheb kalliks maksma – uus riigihanke seadus võiks säästa kümneid miljoneid', autorid Urmas Varblane ja Andres Liinat. Tõesti, valitsusel on ruumi tegutsemiseks, nii mõttetute regulatsioonide vähendamiseks kui usalduslikuma käitumise poole pürgimiseks.
Eestis on tööealiste arv langenud juba palju aastaid nii Eestist lahkumise kui rahva vanuseprofiili muutumise tõttu. Nagu eelmises artiklis mainitud, on tööhõive määr tõusnud kõige kõrgemale, saavutades 76% taseme 20 – 64 aastaste vanusegrupis. Töötajate arv tõusis aastal 2015 märgatavalt, aga samas langes täisajale taandatud töötajate arv aasta jooksul 2.5%. See vahe näitab, et osaajaline töö on muutunud Eestis tavalisemaks. Jääb mulje, et kui täisaja tööd ei ole leida, võetakse vastu osaajaline. Tööturu surve ei olegi ehk nii suur, nagu võiks tunduda, sest töötatööliste protsent on 6.2, mis ei kosta just ülimadal, kuigi see on kõige madalam majanduskriisist saadik.
Viimaks avaldan oma kurbust selle üle, et Eesti valitsus tõstis siiski aktsiisimakse ja nagu varem märgitud, langesid aktsiisitulud kõvasti. Järelmõjusid on mitmeid, sest Lätis on nüüd alkohoolsed joogid tublisti odavamad kui Eestis. Ka Eesti õlut võib nüüd osta Valkas tervelt 25% odavamalt kui Eesti pool piiri. Samuti tasub auto kütusepaaki täita Lätis. Kurb on kuulda, et väikseid poode pannakse Lõuna-Eestis kinni, kuna ilma alkoholimüügi kasumita ei tule nad enam toime. Paljud Soome turistid sõidavad terve tee Lätti ja küllap kulutavad seal raha ka muude asjade peale. Nii oleme üle andnud kenakese osa kasumit teise riiki. Valitsust olevat igati ette hoiatatud, aga…
See tuletab meelde äsja loetud lugu, et ‘Küll on Eestis hea elada/ autod ostame Leedust/ kütuse ja alkoholi Lätist/ ja tööl käime Soomes!
Haridust, teadust ja teadmistepõhist majandust koos nende omavaheliste sidemete ja ettevõtlusega vaatleme viimases artiklis. Nii nagu siit näeme, on ka seal ruumi oluliste lisakulutuste tegemiseks, et elu Eestis paraneks. Laenu abil saame seda kiiremini ja edukamalt käiku lükata. (jätkub)
Olev Träss
