EL-le on kindlasti vaja meelde tuletada, mis on Euroopa kultuuri, riikide omapära ja iseseisvuse tagamise esmased kohustused. Kuid Andrei Kuzitškini ettepanekusse on sattunud üks Eestile kahjulik nõue – nimelt „Venemaa peab ratifitseerima piirilepingu Eestiga”. Ennatlik on nõuda Venemaalt ratifitseerida leping, mille vajaduse üle riik ja rahvas veel vaidlevad ning mis võimaldab Venemaal väita, et Eesti oli vabatahtlikult NL-i astunud. Siis, kui hakati uue piirilepingu teemat arutama, kehtis Tartu rahuleping ning selles oli väga üksikasjaliselt kirjutatud ka Eesti-Vene piiri paiknemine. Tartu rahulepingus kinnitab Venemaa igavesti loobuda õigustest, mis Venemaal on kunagi olnud eestlaste ja eestlaste maa-ala üle. Tartu rahuleping on ikka kehtiv – täpselt sellisena, nagu see oli allkirjastamise ajal veebruaris 1920.
Natsi-Saksamaa kurjategijate üle kohtumõistmist peeti vajalikuks, sest usuti, et karistused heidutavad juba eos uute hitlerite tekkimise. Kuigi kommunistlikud võimud on räigelt hävitanud kaugelt rohkem süütuid inimesi kui keegi teine, pole tänaseni mitte ükski kannatanu, veelgi vähem ÜRO ja EL, pidanud vajalikuks süüdlaste üle kohtumõistmist ja karistamist nõuda. Tegemata jäetust on Tunne Kelam pikemalt ja väga asjalikult kirjutanud arvamusloo pealkirjaga „Kommunismi hukkamõistmine õigel ajal oleks ehk Putinist päästnud”. (Postimees, 13.01.17). Tunne Kelami järeldust, et „Kommunistliku ühiskonnamudeli tekitatud katastroofidele selge moraalse, poliitilise ja õigusliku hinnangu andmata jätmine ohustab vaba kodanikuühiskonna tulevikku tõsisemalt kui kunagi varem” pole aga senini suutnud märgata mitte keegi, kes on kutsutud ja seatud inim- ja riikideõigusi ja õiglust kaitsma.
Eesti rahvuse, keele ja kultuuri tulevik on juba praegu tõsiselt ohustatud, sest Eesti riigivõim on iseseisvuse taastamisel lähtunud mitte Tartu rahulepingust ja aastal 1939 olnud olukorrast, vaid sellest, mida – õiguskantslerite väidete kohaselt – uue põhiseaduse kirjutajad mõtlesid ning kuidas põhiseaduse täideviijad nüüd selle sätteid võivad „tõlgendada põhimõtete ja eesmärkide kohaselt”, nii et see vastaks Venemaa poolt sõna-sõnalt dikteeritud lepingule. Riigiõiguste ekspert ja riigivõimu nõustaja Lauri Mälksoo soovitas juba aastal 2011 pöörduda rahvusvahelisse kohtusse, otsimaks kinnitust, kas Eesti oli või ei olnud Nõukogude Liidu poolt okupeeritud – tema meelest eestlased hästi ei tea, kas Siberisse mindi massiliselt sõjapakku või süütuid inimesi viidi sinna sunnitöölaagritesse.
Putinil on võimalik talle sobival ajal anda oma „esindajaile Eestis” korraldus küsida rahvusvaheliselt kohtult, kas Eesti Vabariik on aastatel 1991 kuni tänaseni: toiminud nagu riik, mis loodi aastal 1918; või riik, mille elanikud on isikud, kes olid elanud ENSV-s ning mille maa-ala paikneb just seal, kus paiknes ENSV?
Kuna „riik tähendab kindlal territooriumil suveräänset võimu teostavat poliitilist organisatsiooni”, siis rahvusvaheline kohus: võttes arvesse inimeste 25 aastat kestnud igapäevast elu-olu, Eesti poolt koostatud lõimimiskavu, Tartu rahulepingusse kirjutatud piirilepingu peatüki asendamist uue lepinguga, riigivõimu ütlemisi ning väga suurte okupatsioonikahjude ja sissetungiva Vene väe vastu võitlemise olematuks vaikimist, võib järeldada, et Eesti Vabariik on uus kaherahvuseline riik; aastatel 1918-1940 olnud rahvusriiki ei ole taastatud.
Olles saanud kinnituse, et Eesti riigivõimu tagantjärgi heakskiitmisega on venekeelsete elanike arv okupatsiooniaastatel kasvanud 8-lt protsendilt ligi 40-le protsendile, tuleb Eestis elavate venekeelsete elanike esindajal ehk veel kord rahvusvahelise kohtu poole pöörduda vene keele teiseks riigikeeleks seadustamise nõudega. Et suur hulk riigi elanikke ei saa oma keelt ametlikult ja avalikult kasutada, on inimõiguslaste meelest täiesti hukkamõistetav. Riigivõim justkui pole märganudki, et vene keele avalik kasutamine on iga aastaga suurenenud. Kui EL nõustub Euroopat Putini eest kaitsma ja Nõukogude Liidu tekitatud inimsusevastastele kuritegudele õigusliku hinnangu andma, siis võib Eesti riigivõimul tekkida julgus aastal 1918 loodud rahvusriigi taastamiseks. Loomulikult ei nõua rahvusriigi taastamine põhiseaduses määratud väga soodsate välismaalaste õiguste mingil viisil vähendamist. Välismaalastele anti juba vabariigi loomisel õigus oma emakeelt ja kultuuri viljeleda – ilma et ükski teine riik oleks sellise õiguse andmise peale isegi mõtelnud. Toonane kultuurautonoomia seadus on olnud sissekirjutatult kõigis Eesti põhiseadustes. Ja selle rakendamise üle ei ole mitte keegi nurisenud okupatsioonieelsel ajal. Väga räigelt inimsusevastased okupatsiooniaastad on arusaadavalt mõjutanud eestlaste suhtumist välismaalastesse – neisse, kes oma tegemiste ja ütlemistega pole põhimõtteliselt soovinud eestlaste lugupidamist pälvida.
Harri Kivilo