Teades, et eestlaste elamisala on olnud mitme võõra võimu valduses, on hakatud levitama müüte eestlaste segunemisest teiste rahvustega. Eestlased on elanud saksa ristirüütlite ja nende järglaste orjadena või moonakatena. Mõisnikke oli loomulikult palju vähem kui orje ja moonakaid ning nende, kahte erinevasse rahvusse ja väga erinevatesse ühiskonna klassidesse kuuluvate, isikute vahel soovitud segunemist ei saanud olla. Vähestest vägistamistest sündinute kasvatamine jäi eestlastest emade hooleks. Vene võimu alla sattudes tulid eestlaste maale elama tsaari ametnikud. Ka neil ja eestlastel polnud midagi, mis koos elamist oleks soosinud. Võib järeldada, et eestlaste keel ja kombed on takistanud teiste rahvustega segunemist rohkem, kui ehk seda on juhtunud teiste Euroopa rahvuste puhul. Hiljuti avaldatud uuringud kinnitavad, et geenide kaudu on eesti rahvusele omaseid tunnuseid sajandite vältel põlvest põlve edasi antud.
Kõige räigemalt valetavad need, kes kõigile „Eestimaa rahvastele” kirjutatud Eesti Vabariigi loomise manifesti peavad tõendiks, et eestlaste maa-alal elas aastal 1918 väga palju teiste rahvuste liikmeid. Manifesti pealkirja täiendavas pöördumises lubati eestlaste maa-alal elavatele Vene tsaaririigi ametnikele ja saksa mõisnikele Eesti Vabariiki elama jääda ja kultuurautonoomia seaduse alusel oma keelt ja kultuuri viljeleda. Kui nii poleks lubatud, oleks Vene sõjaväes teenivate eestlaste kodumaale tulek väga raske. Moonakatel ju mingit sõjaväge ei olnud ja sõjaväeta poleks saadud Vabadussõda võita.
Eesti keele ja kultuuri üle aegade kestvaks tagajaks saab olla vaid pärimuslik eestlane ja eestlaseks omal tahtel assimileerunud teise rahvuse liige. Ebaloogiline on arvata, et praegu Eestis elavad venelased saaksid koos eestlastega moodustada rahumeelse riigi. Väga pika aja vältel on ju vaenlastena elatud. Täiesti mõttetu on koostada ja rakendada lõimimiskavu, milles manitsetakse eestlasi „lasta sisserändajail end hästi tunda” (Marju Lauristini korduv soovitus). Selle hea tunde saavutamiseks tuleb, nagu senini on tehtudki, tähistamata jätta eestlaste võitlemised venelaste vastu.
Kogu Eesti Vabariigile kuulunud maa-alal okupatsioonieelse olukorra taastamist pole riigivõim, eesotsas presidentide Meri ja Ilvesega pidanud vajalikuks – ilma rahvale konkreetseid põhjusi avaldamata. Võib oletada, et riigivõim ja avalik meedia peavad õigeks soovitust, mille kohaselt „tulevikku silmas pidades tuleks „uued eestlased” nii kiiresti ja nii sügavalt kui võimalik eesti ühiskonda integreerida” (Edward Lucase kiri minule 29.04.08; tema „uued eestlased” = ENSV-s elanud Nõukogude Liidu kodanikud).
Eesti jätkuvat olemist rahvusriigina on ilmselt mittesoovitavaks pidanud ka mõned teised Eesti sõbrad lääneriikides. Selle järelduse alusel ongi vist asutud vaikivalt Eestit kaherahvuseliseks riigiks kujundama. Aasta aastalt on vene keelt hakatud avalikult ja asjaajamises üha rohkem kasutama. Olles jätnud okupatsioonieelse olukorra osaliselt taastamata, on Eesti ise andnud Ühendatud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) inimõiguste kaitsmist jälgijatele võimaluse väita, et Eestis on venelaste inimõigusi piiratud. Täiendavalt tuleb tähendada, et eestlased on üldiselt alati olnud külalislahked, ainult vallutajaid on vihatud. Kõike inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonis määratut olid eestlased rakendanud juba okupatsioonieelses Eestis (siiski vaid osaliselt kolme aasta pikkusel vaikival ajastul) ilma kelleltki selleks korraldust saamata.
Viimase ÜRO aruande kohaselt on „Eestis ikka veel liiga palju kodakondsuseta isikuid ning venekeelsel vähemusrahvusel on piiratud võimalused vene keeles hariduse saamisel. Piiratud on ka erandliku soolise eneseväljendusega isikute ning põgenike ja varjupaiga taotlejate õigusi.” Riigivõim ja avalik meedia pole nõustunud objektiivselt tuvastama, kas või millisel määral ÜRO esitatud süüdistusi saab õigustatuks pidada. Ometi peaksid mõlemad teadma, et põhiseaduses on terve rida inimõigusi määravaid sätteid. Vähemuste õiguste rikkumise kohta pole aga mingeid konkreetseid süüdistusi esitatud. Ent ometi korratakse üha, et ainult inimõigusi täites saab Eesti iseseisev ja tugev olla – kuigi rahvusliku iseteadvuse intensiivne arendamine oleks hoopis parem iseseisvuse tagaja.
Inimõiguste järelevalvajad on keskendunud ühiskonda rikastavate (?) erandlike suundumustega ja teiste vähemuste kaitsmisele. Ent ometi määrab Inimõiguste Ülddeklaratsioon, et „Inimõigused on kõigil inimestel, olenemata sellest, kus nad parajasti viibivad või millist kodakondsust omavad”. Niisiis, ka täitsa tavaliste eestlaste inimõigusi on õigus kaitsta ja seda peab riigivõim ka tegema. Rahvuskuuluvuse säilitamine (ps §49) oli okupatsioonieelses Eestis väga tähtis riiklik kohustus. Augustist 1991 alates on aga riigivõim esmatähtsaks pidanud eestlaste ja siin elavate venelaste ühte sulandamist.
Praegu Eestis elavad venelased, välja arvatud vähesed vanausuliste järglased, on okupatsiooniaastatel Nõukogude Liidu poolt väga suurel hulgal siia elama saadetud ja/või nende järglased. Aastal 1990 oli neid ümardatult 40% elanikest. Vene Föderatsioon, asudes 7. jaanuaril 1992 Nõukogude Liidu õigusjärglaseks, oleks pidanud Genfi konventsioon IV kohaselt Eestisse genotsiidi eesmärgil elama saadetud venelased ja nende järglased tagasi Venemaale viima. Genotsiidi vältimise ja karistamise konventsioonis määratu kohaselt on genotsiid ja selle teostamise abistamine aegumatu ning ranget karistust nõudev kuritegu. Eesti Riigiprokuratuur pole saanud aru, et nemad oleksid pidanud juba ammu genotsiidi abistajate kohta kohtuotsust taotlema.
Eesti Vabariigi iseseisvus taastati olukorras, kus deklaratsioonis oleks olnud ohtlik nimetada, et Nõukogude Liit peab tagasi viima okupatsiooniaastatel Eestisse elama saadetud Nõukogude Liidu kodanikud ning panema Eestit Venemaast eraldavad piiritähised tagasi aastal 1939 olnud paikadesse. Kuid kohe pärast seda, kui mitmed riigid olid iseseisvuse taastamist tunnustanud, oleks võidud õigustatult pöörduda palvega ÜRO poole aidata kaasa iseseisvuse täielikuks taastamiseks.
Ent Vene Föderatsioonile pole Genfi konventsioon IV alusel senini esitatud mingit nõuet riigipiiri ja Eestisse saadetud venelaste kohta ning ÜRO-le pole esitatud mingit abipalvet okupatsioonieelse olukorra täies ulatuses taastamiseks. Kuna genotsiid on aegumatu kuritegu, siis tuleb praegu nõuda Vene Föderatsioonilt eespool määratu täitmist. Oletus, et praegune Venemaa ei hakka neid nõudeid täitma, ei saa õigustada nende esitamata jätmist. Nõukogude Liidu ülimalt raskete inimsusevastaste kuritegude olematuks vaikimine – mida senini on tehtud – on selge sõnum Venemaale: kinkige meile veel mõni Eesti maa-ala; sätestage vene keel teiseks riigikeeleks; lõpetage venelaste ahistamine ja andke neile, kellel veel ei ole, Eesti kodakondsus; jne.
Eesti on andnud kõigile Nõukogude Liidu kodanikele, kes olid 01.07.90 sissekirjutatud ENSV-s, alalised elamisload (tõenäoselt need ei ole legitiimsed). Venelased ja nende järglased, kes ei taha tagasi Venemaale minna, võiksid ehk Eestisse edasi elama jääda, tingimusel, et Vene Föderatsioon heastab Eestile kahjud, mida siiasaadetud on oma tegemiste ja kohalolekuga põhjustanud ning et kõik Eestisse jääda soovijad tunnustavad Eestit okupatsioonieelse riigina ning saavad riigi ja kohalike omavalitsuste valitsemisest osa võtta alles pärast Eesti kodakondsuse saamist.
Lõpetuseks meenutagem, et okupatsioonieelses Eestis olid eestlased uhked oma riigi üle, tähistasid väärikalt vaenlaste vastu võitlemisi; Eestis polnud virelevaid ääremaid ega nälgivaid lapsi, põhilisi toiduaineid polnud vaja importida; kultuurilist isetegevust harrastati igas vallas; kõigil vähemusrahvustel oli õigus oma emakeelt ja kultuuri viljeleda ning nad tegid seda tänutundes ning teades, et Eesti on eestlaste riik. Oli muudki, mida võiks eeskujuks võtta.
Harri Kivilo
