President Kersti Kaljulaid ei osalenud ka Toomkirikus traditsioonilisel advendikontserdil, kuhu Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku peapiiskop Urmas Viilma tavakohaselt kutsub valitsuse ja riigikogu liikmeid ning välisriikide saadikuid.
Ajakirjanduses puhkes seepeale vaidlus, kas president ikka peaks või ei peaks kirikus käima. Ühed ütlevad, et presidendiamet on institutsionaalne ja selle hulka kuuluvad riiklikud kohustused, sh ka teatud kindlatel, traditsioonilistel jumalateenistustel osalemine, et see ei ole isiklik valik, vaid presidendi kohustus, mis käiks otsekui presidendiameti juurde ja palga sisse. Teised kirjutavad, et usk on iga inimese isiklik asi, et ühe usundi valimine nö riiklikuks jumalateenistuseks välistab paljud teised usundid, mistõttu president peaks austama igaühe usuvabadust.
Religiooniantropoloog Jaanus Kangur läks koguni nii kaugele, et väitis: kuna rahvusriik olevat omamoodi religioon, mida ta nimetab kvaasireligiooniks, siis kuuluvat teatud rituaalid, näiteks Eestis kristlikud rituaalid rahvusriigi säilitamise ja rahvusriigi uskumuste absoluutsete aluste hulka, millest ta järeldab, et president peaks kirikus käima ja traditsioonilistel jumalateenistustel osalema.
Ometi on Eesti Vabariigis riik ning kirik ametlikult lahus, Eesti riik ei ole loodud mitte usulisel alusel, vaid see on ilmalik, demokraatlik vabariik, mille põhiseadus tagab kõigile kodanikele, sõltumata rahvusest, usuvabaduse. Kui vaadata Euroopa rahvaste seas läbi viidud hiljutisi religiooniuuringuid, siis oleme üks kõige väiksema religioossusega rahvaid: ainult kümme protsenti Eesti elanikest tunnistas viimasel rahvaloendusel, et peab omaks luteri usku. Kindlat usku tunnistab umbes veerand Eesti elanikest, kellest enamus on venekeelne. Rahvusvahelised võrdlevad uuringud kinnitavad, et religiooni tähtsus igapäevaelus on Eestis madalam kui teistes riikides. Ühes üleilmses Gallupi uuringus jäi Eesti religiooni tähtsuselt viimasele kohale.
Ometi ei tähenda see, et eestlane ei usu ei Jumalat ega kuradit, nagu üks vana ütlemine on. Eestlane võib olla nii maausku kui puu- või veeusku. Mets või teatud puu võib olla meie hingeliseks kirikuks ja meri või järv meie altariks. Religiooniuurija Marko Uibu, kes kaitses tänavu sügisel religiooniuuringute alase doktoritöö, kus ta keskendus nn uue vaimsuse tõusule Eestis, kirjutab Müürilehes, et üha suurem osa religioossetest nähtustest on jäänud Lääne sekulaarsetes ühiskondades väljapoole kiriklikke institutsioone. Religiooni mõju pole mitte langenud, vaid asendunud erinevate vaimsuste ja rituaalsete praktikatega, näiteks nn uue vaimsusega, mille piiritlemine ja uurimine on raske, sest sinna võib kuuluda väga palju erinevaid tegevusi alates joogavõimlemisest ja reiki energiatega ravimisest kuni hingamisõpetuste või mediteerimispraktikateni, rääkimata muust esoteerikast, kus segunevad erinevad religioossuse, eksistentsiaalsuse ja transtsendentsuse mõõtkavad. Üleloomulike jõudude ja teispoolsusega suhtlemisabi pakutakse hulgaliselt nii sotsiaalvõrgustikes kui trükimeedia veergudel, järelikult on selle järele olemas nii nõudlus kui usk.
Eestlaste puhul ei nimetaks ma kirikuvälist hingeusku siiski mitte niivõrd „uueks” vaimsuseks kui just vanaks traditsiooniliseks loodusläheduseks, mille juurde kuuluvad kalaleminekud, marjul, pähklil ja seenel käimised, niisama metsas uitamised, aga ka aiamaa või suvekodu pidamine või lihtsalt silmailuks lillede kasvatamine, mida isegi harrastan nii nagu tegid seda ema ja vanaema ja vanavanaema.
Semiootik Valdur Mikita, Tartu Ülikooli tänavune vabade kunstide professor, kelle suurepäraseid loenguid on võimalik netis järele vaadata ja kuulata, on eestlaste loodusläheduse vaimsusest arendanud välja terve fantaasia- ning faktirikka mõtlemissüsteemi, mis lähedane nii vanade eestlaste maausule kui goethelikule panteismile, aga sel on tuntavaid ühisjooni ka põlisameeriklaste uskumustega. Oleme oma looduseusus seega nii erilised kui ka üldinimlikud ühekorraga.
Lühikesest katoliiklikust ajalooperioodist sai Eesti teiseks nimeks Maarjamaa, mis sümboolselt õnnistas meid Jumalaema nimega. Presidendid on austanud teenelisi inimesi Maarjamaa risti ordenitega, mille asutamine president Lennart Meri poolt tekitas omal ajal samuti küllalt teravat vastuseisu, sest katoliiklus ja katoliiklased pole ju Eestis sugugi mitte riigiusk ega riigi asi, samal põhimõttel, nagu seda pole luterlus, õigeusk, maausk ega ükski muu usk. On huvitav näha, mida otsustab teha Maarjamaa ordenitega president Kersti Kaljulaid, kes on ju ennekõike vaba inimene vabal maal nagu igaüks meist, ja alles seejärel ajutiselt, mõneks aastaks ühes sekulaarse riigi ametis.
Kui tunnistame Eesti Vabariigi põhiseadust ja seal kinnitatud usuvabaduse põhimõtet, siis peaksime selle vabaduse andma ka oma presidendile.
Sirje Kiin
