Pärast Teise maailmasõja lõppu ja Hitleri võimu purustamist jõudsid Euroopa suurriigid, Ameerika Ühendriigid ja Kanada mingil senini seletamatul põhjusel järeldada, et Nõukogude Liidu väga ulatuslike inimsusevastaste kuritegude üle pole vaja kohut mõista. Ülemaailmse riikide vahelise koostöö korraldamiseks moodustati Ühendatud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO) – ilmselt lootes, et see ühendus saab takistada uue rahvuste hävitamist vajalikuks pidava kurikaela esile kerkimise ning et Nõukogude Liit jääb edasi Ida-Euroopa riikide vabadust innustunult kaitsma! Et Roosevelti ja Churchilli sõber Joe nii ei mõelnud, seda meie poolt sõpradeks peetud Ameerika Ühendriikide ja Briti Ühendkuningriigi valitsejad ei osanud vist uneski näha.
ÜRO pidi oma peamiste põhimõtete kohaselt tagama rahvusvahelise rahu ja julgeoleku ning kõrvaldama olukorrad, mis selle õilsa eesmärgi saavutamist võiksid hakata takistama. Ida-eurooplastele väga üllatavalt ei hakatud lääneriikides tajuma, et ÜRO ja Euroopa Liit olid kohustatud aastal 1941 avaldatud Atlandi Harta alusel tagama sõja lõppedes kõikidele rahvastele nende suveräänsuse ja nende poolt valitud riigikorra, kellelt see on jõuga ära võetud. Väga olulise põhimõttena pidi ÜRO õhutama ka lugupidamist inimeste põhiliste õiguste ja vabaduste rakendamisel, ilma vahet tegemata, millise rassi, soo, keele või usu valdkonda keegi kuulub. Inimõiguste ülddeklaratsioon avaldati ÜRO poolt detsembris 1948 ning selles määrati väga mitmed, senini peamiselt ristiusu dogmadena rakendatud põhimõtted olulisteks inimõigusteks. Näiteks sobib väga hästi inimõiguse säte, mis lubab täisealisel mehel abielluda ja perekonna moodustada täisealise naisega, kui nad mõlemad nii soovivad. Sama õigus on ka üks tähtsamatest ristiusu dogmadest.
ÜRO julgeolekunõukogul on viis alalist liiget (Nõukogude Liidu õigusjärglasena toimiv Venemaa Föderatsioon, Hiina Rahvavabariik, Ameerika Ühendriigid, Suurbritannia ja Prantsusmaa) ning kümme roteeruvat liiget. Igal alalisel liikmel on otsuste vastuvõtmise suhtes vetoõigus, mistõttu tegelikkuses sageli ei suudeta otsusteni jõuda. Ka võib arvata, et Venemaa kasutab ÜRO-s kõiki võimalusi oma impeeriumimeelsete eesmärkide saavutamiseks. ÜRO julgeolekunõukogu kummaline kooslus on ilmne põhjus, et ÜRO oma algset maailma rahu tagamise eesmärki on hakanud väheoluliseks pidama. Tänaseni on nii peavoolu meedia kui liikmesriigid jätnud tuvastamata, miks ÜRO, seonduvalt ka Euroopa Liit, on pidevalt inimõigusi muutes justkui keskendunud ainult seksuaalvähemuste olemasolu ja tegevusi kiitvalt toetama. Globaalne rändepakt on küll sõnastatud maailma üldist olukorda paremaks muutmise taotlusena, kuid seegi eesmärk võib rakendamisel osutuda pigem maailma rahandust kontrollivatele ettevõtetele võimalikult suure võimu kindlustamiseks, kui Euroopa rahvuste püsima jäämiseks. ÜRO ega Euroopa Liit pole tänaseni suutnud ohjata mitmel pool ühiskondi laastavaid võimuvõitlusi ega luua olukordi, mis välistaks mitmete rahvuste vägivaldse kokkusulandamise.
Enne Teise maailmasõja lõppu ei olnud Euroopas põgenike rändeid ning rahvusvahelisi kokkuleppeid sellise olukorra haldamiseks. Inimesed muutis põgenikeks Nõukogude Liit, kes Hitleri Saksamaa hävitamise järgselt jäi Ida-Euroopa riikide okupeerijaks / annekteerijaks ligemale pooleks sajandiks – Ameerika Ühendriikide ja Briti Ühendkuningriigi täiesti võhikliku ning inimvaenuliku nõusoleku kohaselt. Toonaseks põgenike tekkeks ja nende rändeks idast läände oli ilmselgelt perekondade soov põgeneda Nõukogude Liidu hukkamiste ja orjalaagritesse saatmiste eest.
Viimastel aastatel väga suureks paisunud ränded Aafrikast ja Kesk-Idast Euroopasse on ette võtnud peamiselt noored elujõulised mehed, kelledest paljud on justkui veendunud, et neil on õigus Euroopasse tulla ning siin oma tõekspidamiste kohaselt elada. Selle mõtte tekkimise on tõenäoselt põhjustanud osaliselt ka Euroopa Liit ja ÜRO oma selgitustega, et tegemist on ohtude eest põgenejatega, keda inimõiguste nimel tuleb asüüli palujateks pidada. Kes on aga Euroopasse massiliselt rändajatest tegelikult põgenikud, seda pole ilmselt kas suudetud või tahetud pädevalt tuvastada või need ränded on koguni teadlikult organiseeritud ning põhjus ja põhjustaja on sellest tulenevalt eriti hoolikalt salastatud.
Lugedes ÜRO poolt koostatud Globaalse põgenike rändepakti selgitusi on tegemist väga ulatusliku mitmekümne rahvuse ümber asustamisega uutele, looduslikult ja kultuuriliselt väga erinevatele elamisaladele – ilmselt teadlikult varjates, milliseid massilisi inimõiguste rikkumisi selline „põgenike“ rändepakti rakendamine Ida-Euroopa riikides hakkab põhjustama. ÜRO põhikirja kohaselt oleks igati õigem luua Aafrikas ja Kesk-Idas uued turvaalad tõeliste põgenike vastuvõtmiseks ja nende normaalse elukeskkonna rajamiseks. Parema elujärje otsijatega ei tohiks mitte keegi asuda Euroopa rahvusriike hävitama. Euroopa rahvustel on õigus jääda oma esivanemate ustavateks järglasteks.
Brüsseli palgale saamise nimel on ehk meiegi riigivõimu esindajad olnud nõus uskuma, et Globaalse rändepakti täitmist ei ole võimalik pidada juriidiliselt pädevaks liikmesriikide kohustuseks. Sellise tähendusega lause on tõesti Rändepaktis olemas ning seda on Eesti pidanud piisavaks põhjuseks Rändepakt heaks kiita. Ülimalt oluline on siiski teada, et niisama suure selgusega on rändepaktis sätestatud, et „Pakt esindab kogu rahvusvahelise kogukonna poliitilist tahet ja kõrget taotlust tugevdatud koostöö ja solidaarsusega korraldada põgenike ja neid vastuvõtvate riikide vahelised suhted.“ Ilmselgelt peab osa ÜRO ja Euroopa Liidu liikmesriike hülgama oma kuuluvuse rahvusvahelist koostööd tegevas ning solidaarsuse üllast põhimõtet rakendavas rahvusvahelises kogukonnas. Siia võiks ka lisada: ja sellest tulenevalt tuleb eestlastel tajuda, et ÜRO ega Euroopa Liit ei saa hakata meie julgeoleku tagajateks.
Rahvusvahelise kogukonna koostöö ja solidaarsuse ülimalt tähtsaks pidamise nõue on selgelt sõnastatud ka ÜRO põhikirjas, Euroopa Liidu dokumentides ja Inimõiguste Ülddeklaratsioonis. Üksikute sätete haaval on ÜRO ja Euroopa Liit saanud neid dokumente muuta, ilma et liikmesriigid oleks hakanud „ühe väikese muudatuse vastu võtmist takistama.“ Ja selliselt toimides on üks muudatus järgnenud teisele. Globaalse rändepakti täitmist osade kaupa hakkab ilmselt nõudma ÜRO ja/või Euroopa Liit oma liikmesriikidelt. Kuna Euroopasse tulla tahtjaid on mitmeid miljoneid, siis on peaaegu võimatu ette kujutada, milliste inimsusevastaste kuritegude eest peavad Euroopa riikide põliselanikud hakkama end kaitsma, kui nad ei suuda tõkestada Globaalse rändepakti heakskiitmist.
Eestlastel on vaja väga tõsiselt mõelda ja toimida nii, et riigikogu valimistel jääksid mandaadita need, kes tahavad Globaalse rändepakti heaks kiita ning selle loo teises lõigus loetletud eestlaseks olemise tunnused tühiseks arvata.
Harri Kivilo
