Telli Menüü

Kommentaar: Kas Netanyahu puhus pilli lõhki?

USA vaimne eliit protesteerib

Ameerika eliitülikoolides on vallandunud laiaulatuslik Iisraeli-vastane protestilaine. Tudengid ja ka paljud professorid protesteerivad Iisraeli äärmiselt asümmeetrilise vasturünnaku vastu.

Hamasi rünnakus hukkus mõnisada Iisraeli kodanikku ja pantvangideks võeti umbes samapalju. Iisraeli vasturünnak on senini tapnud umbes 34 000 tsiviilisikut, peamiselt naisi ja lapsi. Protestijad on õigustatud nimetamast sellist tapatalgut genotsiidiks. Gaza on pommitatud elamiskõlbmatuks. Majandus on lammutatud – tehased purustatud; väikeettevõtted, põllukultuurid ja kariloomad hävitatud. Tankid on lõhkunud teed ning õhulöögid on lõhkunud elektri- ja veevõrgu. ÜRO hinnangul on 76 protsenti Gaza koolidest ja haiglatest kahjustatud või hävitatud. Iisraeli väed teevad kõik võimaliku, et jätta Gaza elanikud ilma toidust, veest, elektrist ja ravimitest. Eesmärk on, nagu mitmed Iisraeli riigimehed on väitnud, Palestiina lõplik hävitamine.

Iisraeli ülivõimas propagandamasin

Proteste ja palestiinlaste toetamist tembeldab Iisraeli propandamasin anti-semitismiks, kuigi palestiinlased on ju samuti semiidid.

Tohutud summad, mida Iisrael on kasutanud USAs lobitööle, on andnud häid tagajärgi. USA on andnud Iisraelile rohkem abi kui ühelegi teisele riigile. Kui arvestada 24. aprillil antud 26 miljardi ja paljude kustutatud laenudega, siis kokku üle 200 miljardi dollari. Iisraeli rahvaarv on tõusnud 1,3 miljonist aastal 1950 9,3 miljonini tänaseks. See teeb keskeltläbi umbes 40 000 dollarilise kingituse iga Iisraeli kodaniku kohta.

Professorid John Mearsheimer ja Stephen Walt on avaldanud 484-leheküljelise hästi dokumenteeritud raamatu „The Israeli lobby and US foreign policy“ (Iisraeli lobitöö ja USA välispoliitika). Nad selgitavad, et seda märkimisväärset materiaalset ja diplomaatilist toetust, mida USA Iisraelile annab, ei saa õigustada ei strateegiliselt ega moraalselt. Nad leidsid, et selle poliitilise mõjutamise tagajärjel välja arenenud poliitika „kahjustab sügavalt nii Ameerika rahvuslikke huve kui ka Iisraeli pikaajalist julgeolekut“.

Palestiinlaste seisukoht

Palestiinlaste ja araablaste jaoks ei alanud sõda 7. oktoobri hommikul Hamasi rünnakuga. Pigem on sõda nende jaoks kestnud alates 1948. a sionistide rünnakust. Rünnakuid alustasid juudi terroristid juba enne seda. Terrorirünnak Briti Palestiina administratiivsele peakorterile tappis 91 erinevast rahvusest inimest, sealhulgas araablasi, britte ja juute.

Pärast Iisraeli asutamist on palestiinlased pidanud kannatama karmi rõhumist. Palestiinlaste Läänerannik on okupeeritud ja seal toimuvad sagedased rünnakud põliselanike vastu. Gaza elanike oma maalt sisse- ja väljapääs on Iisraeli karmi kontrolli all. Iisrael ei ole lubanud varem kokku lepitud iseseisvat Palestiina riiki luua.

Palestiinlased ei leia, et Iisrael oleks demokraatlik riik. Pigem on see riik, kus võimul on juudi Aškenazi suguharu, kes on aastasadade jooksul segunenud mõnevõrra sakslastega ja on suurelt osalt saksa nimedega. Enne Iisraeli asutamist rääkisid nad „jidišit“, juudi keelt, mis on moodustatud moonutatud saksa keelest. Nad on üliandekad, olles napsanud umbes 20 protsenti kõikidest Nobeli auhindadest. Iisraeli Sefardi juudid on pigem teisejärgulised kodanikud ja nendele araablastele, kes on Iisraeli kodanikud, kodanikuõigused ei laiene. Palestiinlased leiavad, et nad peavad kannatama okupatsiooni ja ebaseaduslikku ning ebainimlikku rõhumist.

Paraku on ühe mehe terrorist teise vabadusvõitleja. Palestiinlaste jaoks on Hamasi liikmed vabadusvõitlejad.

Prestiižikas The Economist ajakiri leiab 23.-29. märtsi väljaande artiklis ,,Isreal alone“, et kui relvarahu läbirääkimised ei õnnestu, võib see ,,jätta Iisraeli oma 75-aastase eksistentsi süngeimale trajektoorile, mis hõlmab lõputut okupatsiooni kehtestamist, paremäärmuslikku poliitikat ja isolatsiooni.“ Artikkel lisab: ,,See ei määra mitte ainult palestiinlaste saatust, vaid ka seda, kas Iisrael püsib ka järgmise 75 aasta jooksul.“

Protestide mõju USA valimistele

Novembris toimuvad USA presidendi ja kongressi valimised. Viimased The New York Timesi ja Siena kolledži küsitlused näitavad, et ainult kolmandik registreeritud valijatest kiidab heaks president Joe Bideni käsitluse Iisraeli-Palestiina konfliktist. Eriti rahulolematud on noored.

Bideni üldine heakskiidureiting on küsitluse kohaselt registreeritud valijate seas 37%, ja 33% kiidab heaks ta Iisraeli-Palestiina konflikti käsitlemise. Alla 30-aastaste valijate seas on aga ta üldine heakskiidu reiting ainult 26% ja Iisraeli-Palestiina konflikti käsitluse heakskiit 20%.

Kuigi 54% registreeritud valijatest ikka veel toetavad abi andmist Iisraelile, ütlevad 48% küsitletutest, et Iisrael ei rakenda piisavalt ettevaatusabinõusid, et vältida tsiviilohvreid Gazas.

Küsimusele, keda nad Bideni ja endise presidendi Donald Trumpi vahelise Iisraeli-Palestiina konflikti lahendamisel rohkem usaldavad, ütleb 46% registreeritud valijatest, et Trumpi, 38% Bidenit, 15% pole kindlad. On huvitav, et kõikidest riigi valupunktidest ainult 1% registreeritud valijatest nimetab olukorda Iisraelis kõige olulisemaks. Palju tähtsamad on majanduse või inflatsiooniga seotud mured, Bideni piiri ja ebaseaduslike sisserändajate katastroof ja ta valitsemisajal kiiresti kasvav kuritegevus.

Kuidas lõpeb sõda?

Kõik sõjad lõppevad kunagi, aga raske on ennustada, kuidas lõpeb nüüd juba 76 aastat kestnud Iisraeli-Palestiina sõda. Netanyahu eesmärk on ilmselt teha etniline suurpuhastus Gazas ja Jordani läänerannikul ja seega veelgi laiendada Iisraeli. Palestiinlaste, iraanlaste ja teiste moslemite eesmärk on „Jordanist rannani“, seega Iisraeli täielik hävitamine.

On ebatõenäoline, et Netanyahu suudab oma eesmärki sõjaliselt saavutada. Tal on raskusi selleks ka poliitilist toetust leida. Kümned tuhanded on demonstreerinud ka Jeruusalemmas, nõudes Netanyahu tagasiastumist. Küsitlused näitavad, et seda soovib kolmveerand iisraellastest.

On ka ebatõenäoline, et Iisraeli vastased saavutavad oma „Jordanist rannani“ eesmärgi, sest Iisraeli julgeolek on olnud juba 76 aastat rahvusvaheliselt, USA vankumatul eestvedamisel, garanteeritud. Kuigi Iisraeli ükskõiksus tsiviilelanike tapmiste ja kannatuste suhtes on õõnestanud rahvusvahelist, eriti ameeriklaste kaastunnet, on ebatõenäoline, et see nende kaitsekilpi oluliselt muudab.

Kui mõni rahvas, kel on õigustatud põhjus Iisraeli ja juute vihata, saavutab tuumariigi staatuse, siis võib kõik muutuda.

Loe edasi