Eesti ja Venemaa suhteid analüüsijal on raske tajuda miks nii visalt on Eestit arendatud hoopis teistsuguseks, kui oli meie esivanemate poolt loodud riik. Augustis 1939 oli Eesti rahvusvaheliselt tunnustatud eesti näo ja ainult eestikeelse riigielu korraldusega, kultuurselt ja majanduslikult arenenud lääneriik, kus saksa mõisnike ja tsaari-Venemaa ametnike järglased oleksid saanud õigustatult arvata, et riik on neid mingil viisil takistanud Eesti kodakondsust saada.
Ilma et Eestis oleks mingil viisil oma suurt naabrit häirinud, NSVL okupeeris juunis 1940 Eesti Vabariigi. Vaatamata sellele, et ta oli Tartu rahulepingus kinnitanud igavesti loobuda kõigist õigustest, mis Venemaal on kunagi olnud eesti maa ja rahva üle, jäi NSVL annekteerima Eestit aastani 1992. Aastal 1940 lavastati ka Eesti astumine NSV Liitu – ENSV nimelise haldusüksusena.
Kuigi mitmed lääneriigid olid Eesti Vabariigi de jure staatust tunnustanud aastatel 1940 – 1992, on meie riigivõim 20-ndast augustist 1991 alates tänaseni tegudes käsitlenud Eesti Vabariiki justkui ENSV õigusjärglasena. Eirates põhiseaduse eessõnas määratud ülimat kohustust „tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade“ loovutas meie riigivõim Venemaa Föderatsioonile veebruaris 2014 umbes 5% Eesti maa-alast ilma mitte midagi vastu nõudmata. Selle, tänaseni veel Venemaa Föderatsiooni poolt ratifitseerimata kinkelepingu on lubanud Eesti ilma mingi täienduseta ratifitseerida kohe pärast Venemaa-poolset ratifitseerimist.
Aastal 1991 lagunes NSVL, ilma et ÜRO oleks nõudnud NSV Liidu karistamist väga räigete inimsusevastaste kuritegude, sh genotsiidi teostamise eest. See karistamata jätmine võis mõjutada meie iseseisvuse uuesti kehtivaks muutjaid mitte teadma Atlandi Harta olemasolu või arvama, et Eesti ei saa Euroopa Liidu liikmeks, kui okupatsioonieelne olukord ennistada. Augusti 1991 deklaratsiooni avaldamise järgselt hakatigi Eesti iseseisvust taastekitama „heade“ nõustajate soovituste kohaselt. Ilma uurimata, mida okupatsioonieelsel ajal oli Eesti saavutanud, hakati toonast olukorda halvustama hääletu alistumisena. Riigielu korraldamist jätkati okupatsiooniaja seaduste kohaselt, kuni uue põhiseaduse vastuvõtmiseni juunis 1992 ja mõnes valdkonnas veel kauemgi. Osa erakondi oli hakanud koguni arvama, et riigi kaherahvuseliseks muutvat genotsiidi ei ole kasulik pidada NSV Liidu kuriteoks. Ajakohasemaks peeti Eestit näidata „avatuna ja tulevikku vaatavana“ ning riigivõim otsustas: anda aastal 1992 kõigile EV-i elama saadetutele venelastele alaline elamisluba; jätkata vene laste koolitamist venekeelsetes, riiklikult rahastatud, koolides; rahastada ja aidata korraldada vene rahvuskultuuri viljelevate organisatsioonide tegutsemist; jätta esitamata NL-u õigusjärgsele, Venemaa Föderatsioonile (VF) väga suurte okupatsioonikahjude hüvitamise nõue; asuda koostama ja rakendama venelaste ja eestlaste lõimimist soodustavaid tegevusi; lubada vene keele kasutamist ametlikes teadannetes, rahvusringhäälingu saadetes, ajalehtedes ning seadusigi on juba tõlgitud vene keelde. Kõik eespool loetletud toimingud ning tahtlik unustamine, et 70 000 eesti meest olid soome ja saksa relvade ja laskemoonaga Narva rindel püüdnud kangelaslikult võideldes takistada Eesti taas vallutamist kuni lääneriikide abi kohale jõudmiseni, on piisavad, et rahvusvaheline kohus saaks õigustatult nõuda Eestis vene keele teiseks riigikeeleks seadustamist. Tekitatud olukord võimaldab Eesti tagasi Venemaa osaks muuta – mingil põhjusel ei ole selle tegemiseni VF veel tahtnud jõuda: ehk ei tahagi seda jõustada, sest see on ju vastuolus aastal 1920 lubatuga!
Kuna tsaari-Venemaa ja NSVL on eesti maa ja rahva oma alluvusse saanud vägivaldselt, on meie riigivõim koos lääneriikide nõustajatega tänaseni järeldanud, et nüüdki tahab VF sõjaga EV-i oma valdusse saada. Vallutamise nurjamiseks on EV kulutanud suuri summasid vajaliku kaitseväe loomiseks ja võitlusvalmiduse tagamiseks. Et VF vägede rünnakut ei ole võimalik oma jõududega tõrjuda, on põhiraskus Eesti iseseisvuse kaitsmisel jäetud NATO hooleks. Kui palju eestlasi jääks ellu väga põhjalikult purustatud riiki üles ehitama ning eesti rahvuse ja kultuuri kestmajäämist tagama, on muidugi küsimus, mille vastus selgub, kui relvad vaikivad. Ette teadmata jääb seegi kas EV-i iseseisvuse kaitsmine tänaste relvadega vallutaja vastu lõpeb Venemaa või NATO ja EV-i võiduga. Teame seda, et juba Ülo Nugis arvas oma kõnes, et Venemaa võib jõuda EV-i hõivata enne, kui NATO suudab hakata vastupanu osutama. Siinjuures tuleks meenutada ka seda, et Ameerika Ühendriigid ja Inglismaa lubasid Teise maailmasõja ajal Balti riigid jätta Nõukogude Liidu mõjusfääri ligemale pooleks sajandiks.
Kokkuvõtvalt tuleb järeldada, et okupatsioonieelse Eesti Vabariigi ennistamine aastal 1992 oli igati õigustatud ka rahvusvaheliste konventsioonides määratu alusel ning ennistamist poleks ilmselt hakanud takistama isikud, keda NSVL oli saatnud väga suurel hulgal okupeeritud Eestisse elama. Täiesti mõistmatu on miks riigivõim ja peavoolu meedia ei ole mitte ainsalgi korral asunud analüüsima ja arutlema, miks tänaseni on Eesti Vabariigi okupeerimine ja pooleks sajandiks annekteerimine vaikivalt tahetud olematuks muuta. Kas tõesti on riigivõim uskunud, et: Venemaa ei jää püsima suurriigina; eesti rahvus ja keel saab üle aegade kestma jääda ka siis, kui riigielu ei hakata ainult eesti keeles korraldama; kaks, oma etnilise kuuluvuse üle uhkust tundvat, sajandite vältel vastumeelsed olnud, inimrühma soovivad nüüd üheks rahvuseks sulanduda?
Harri Kivilo
