Ühel jõulueelsel talvepäeval organiseeris Heino, nii teda poisid nimetasid, retke Stockholmi lähistel olevasse metsa, kus koguneti ühe sobiva kuuse ümber. Kuusk ehiti küünaldega, mis põlema süüdati ja Heino rääkis meile, et nii tähistavat metsavennad Eestis jõulusid, sest valitsev toores, usku eitav, punarežiim suhtub vaenulikult jõuludesse.
Rootsis peeti Ömmernis, kesk Rootsis, 1949. aasta suvel esimene Rootsi eesti pagulasskautide ja gaidide suurlaager, kus osales umbes pool tuhat eesti pagulasskauti ja -gaidi. Seal ei puudunud peale skautluse ja gaidluse ka noorte päris romantika! Laagrilaulu refrääniks oli: „Suurlaagris me liitunud rõngaks,/ mis raudne kui vägilasvöö./ Me lootuste helkivaks lõngaks on/ truudus ja võitlus ja töö!“
1950-ndatel saabusid paljud eesti põgenikud Kanadasse ja Ameerikasse. Seal asutati eesti gaidi- ja skaudimalevad ja hakati ka suurlaagreid pidama. Kanadas toimus esimene neist aastal 1954 Kotkajärvel Tungalnoole nime all. Järgmine toimus neli aastat hiljem nimega Saare. 1962. aastal korraldati esimene ülemaailmne suurlaager Kotkajärvel. Peale Kanadas elavate gaidide ja skautide osales seal eesti gaide ja skaute Ühendriikidest, Rootsist, Saksamaalt, Austraaliast ja Argentiinast. Eesti pagulasgaidid ja -skaudid olid esimesed pagulaseestlaste ülemaailmsete ürituste loojad. Suurim laager toimus 1972. aastal seoses esimese ESTO-ga Kotkajärvel.
Nende laagritega oli palju tööd. Paljudel olid käed rakus uute laagrikohtade, toidulaudade, pesumajade, ujulate ja käimlate rajamisest või oli kirjutamise kramp sõrmedes, kuid laagritest saadud elamused said eluaegseteks kalliskivideks. Nende sündmuste meenutamine oli ja on hingeliselt soendav ja harras! Millised aarded! Olen õnnelik, et saan kõike seda oma elukaaslasega jagada, kes on kauaegne eesti gaidijuht ja Toronto Eesti Lasteaia asutaja!
Kuna esimene ESTO 1972 oli ülemaailmne üritus, siis paluti tookordseid Kanada Eesti gaid- ja skautmalevate juhte, kellel olid juba ülemaailmsete ürituste korraldamise kogemused, ESTO Peakomiteega tugevat koostööd tegema.
Eluajaks jääb mällu see tunne, mida tundsid kui sini-must-valgete lippude lehvides ja orkestrihelide saatel marssisid Torontos mööda Yonge’i (peatänavat), nõudes Eestile vabadust! Ei leia sõnu selle kirjeldamiseks! Loomulikult jääb meelde, et tookordne Kanada peaminister John Diefenbaker tervitas Toronto Raekoja väljakul eestlasi oma kõnega.
Ma ei oska öelda, kellele ma tänu võlgnen selle eest, et mulle avati eesti luule värav! Meie rohkete täishäälikutega kaunis emakeel on luules nii ilusasti rütmide ja riimidega põimitud. Olen selle lummuses palju olnud!
Kotkajärve Metsaülikool, see kauni looduse rüpes olev eestluse jõuallikas, on mind aidanud eesti kultuuri küllusliku varasalve aaretega tuttavaks saada!
Eesti sõjameeste sangarlikkusega olen tutvunud Arved Viirlaiu loomingu kaudu.
Olen tõesti uhke, et väike Eesti on maailmas infotehnoloogia vallas üks esimesi. Minu kauaaegsel tuttaval, Stockholmi-aegsel korterikaaslasel Erich Rannul on selles osas suured teened. Tema oli üks esimesi, kes peale Eesti vabanemist hakkas arvuteid Eestisse viima. Ta asutas seal sellealase ettevõtte.
Kui Eesti oli veel okupeeritud, siis oli Eesti mulle ja paljudele minuealistele muinasjutumaa. Tihti kuulasin, kuidas vanemad inimesed oma ilusatest mälestustest jutustasid. Vabanenud Eesti taaskülastamine oli suur hingeline elamus. See, mis sageli kajastus vanemate eestlaste mälestustes, muutus äkki tegelikkuseks. Tallinna tornid, Toomemägi, Pärnu supelrand, Narva Hermani kindlus ja veel palju muud sai tegelikkuseks! Ei oska seda ilusat ja hingelist elamust sõnadesse panna! Veel üks põhjus aupaklikuks ja hingeliseks kummardamiseks!
Tarvo Toomes, Toronto
