Loodan, et just meie, eestlased, võiksime tajuda praeguses peataolekus selgemini avanenud võimalusi kui ainult musti ohupilvi silmapiiril. Meil on selleks paremad eeldused, sest oleme ajalooliselt märksa rohkem karastunud pikkade pingeliste, ebaselgete olukordadega kui pika näilise „rahuperioodiga” mõttelaisaks loidunud lääne liberaalid, kes on elanud aastakümneid enesekeskses usus, et kogu maailm areneb suurema vaevata ning sirges tõusujoones läänelike liberaalsete väärtuste suunas ning et nende pampersitesse mässitud kodurahu ei ohusta enam kunagi keegi ega miski.
Meie pole kunagi täielikult omaks võtnud äärmuseni, liialdatusteni, et mitte öelda absurdsusteni väljavenitatud poliitilise korrektsuse kultuuri, mida USAs nimetatakse nn identiteedi liberalismiks. See seisneb erinevuste väärtustamises sinnamaale välja, et oma kultuuri põlisväärtused tuleb erinevate väärtusmaailmade ees kas siis maha salata või koguni ära keelata. Leebemaks näiteks sobib heade jõulusoovide asendamine kohustuslike üldsõnaliste pühadesoovidega. Räigemaid näiteid tõrgub minu sulg kirja panemast.
Kolumnist Mark Lilla näeb liberalismi lõpu põhjust just nimelt nn identiteedi liberalismi ideoloogia läbikukkumises: see olla küll hea moraalse pedagoogika põhimõte, kuid osutus katastroofiks demokraatliku poliitika jaoks praegusel ideoloogilisel ajal (Identiteedi liberalismi lõpp. New York Times, 18. nov. 2016). Selle asemel, et ühiskonda siduda, liita ja ühendada, langes ameerika liberalism moraalsesse paanikasse rassilise, soolise ja seksuaalse identiteedi kaitsmisel, hävitades tegelikult liberalismi algse üldise sallivussõnumi ning takistas nõnda ise ühisel sallivuspõhimõttel areneda välja ühise valitsemise ideoloogiaks: „On tõsi, et identiteedipoliitikad on tihti kitsarinnalised, nii selle tõttu, et rõhutavad pigem grupikogemust kui individualismi, kui ka selle tõttu, et nad püüavad moraalsete absoluutide võrgustikku – tabusõnad, pühakõnelejad, keelatud argumendid – suruda sisse vasakliberaalset diskursust. Tõsi on ka see, et nad eelistavad pigem metafüüsilist kui materiaalset, pigem eristamist kui ümberjaotust.”
Ehk teisisõnu, kui hakati tuliselt kaitsma kõikvõimalike värviliste vähemusgruppide huve, siis tundis valge kristlasest mees, ja nagu presidendi valimistulemus näitas, ka valge naine, et nüüd on tema väärtused ohustatud, et tema identiteet on jäetud eristusse, et just teda on sellise vastanduse läbi omakorda marginaliseeritud. Kui tänavail hakati hüüdma, et „mustad elud on olulised”, siis võisid paljud „valged elud” tunda end ohustatuna, et kas siis nemad ei olegi enam olulised?
Kui ühisväärtused ohverdatakse eriväärtustele, on tagasilöök paratamatu ja valus kõigile gruppidele, nii neile, kes parajasti võimule tõusevad, kui ka neile, kes võimu kaotavad. Pikka pidu pole siin kellelgi ette näha.
Kui vaatame nüüd selle üleilmse liberalismi kriisi valguses äsja Eesti poliitmaastikku raputanud valitsusvahetust, siis võiksime näha esmapilgul justkui samasugust mustrit: aastaid marginaliseeritud, ehkki end ise poliitiliselt ja korruptiivselt nurka mänginud Keskerakond, kes oli pikka aega vähemusena opositsioonipingil, kes esindab nii keelelist kui rahvusvähemust, pääses tänu liberaalse Reformierakonna valitsuse umbusaldamisele lõpuks esmakordselt peaministri võimupositsioonile. Kas siis parem kukkus, vasak tõusis?
Paraku peitub meil siin mitu riukalikku poliitilist paradoksi: nimelt kuuluvad nii Reformierakond kui ka Keskerakond Euroopa parteimaastikul ühiselt Euroopa liberaalide ja demokraatide liitu ehk allianssi (ALDE Party | Alliance of Liberals and Democrats for Europe). Nii et kirjade järgi ühesugused liberaalid mõlemad: kas siis üks liberaalne valitsus vahetas lihtsalt teise välja? Koalitsioonipartnerid on ju samuti täpselt samad, mis eelmistel Reformierakonna valitsustel: vasakpoolsed Sotsiaaldemokraadid ning parempoolne IRL. Ka pooled ministrid jäid oma kohtadele edasi. Kas meil siis ei olegi (veel?) liberalismi kriisi, kui üks liberaalne peaminister andis teatepulga teisele nö liberaalile rahulikult edasi?
Minu vastus on, et Eestis ei ole tõepoolest sellist liberalismikriisi veel puhkenud, sest meil ei ole liberalismis samasugustesse läänelikesse äärmustesse mindud, kuid oht taoliseks kriisiks oli ja on ka praegu endiselt täiesti olemas. Selleks piisab, kui jälgida teatud Facebooki gruppe ja vaadata, mis kanalitesse suunab Venemaa oma infosõjalised lõhestamis- ja lõhkamisrahad.
Teine poliitiline paradoks ongi see, et sel nädalal ametisse astunud kolme kodaraga (nö liberaalne, vasak, parem) Rattavalitsus võiks parima stsenaariumi kohaselt saada just selliseks ühiskondlikke pingeid vähendavaks ning mahendavaks ventiiliks, mis ei laseks Eestis ei lähemas ega kaugemas tulevikus tekkida trampivat brexitit. Seda aga vaid juhul, kui tehakse karm lõpp keskerakondlikule korruptsioonile ning ohjeldatakse venemeelseid jaanalinde, kui viiakse läbi suurpuhastus Tallinna linnavalitsuses ja suudetakse seejuures säilitada oma mitmekeelsed valijad nii, et Eestis ei tekiks uut puht venemeelset keskerakonda. Kui uus peaminister Jüri Ratas sellise kaelamurdva rattatrikiga hakkama saaks, oleks Eestil paremad päevad ees.
Sirje Kiin
