Miks toetas nii suur hulk valgeid lihttöölisi, kehva hariduse ja madala sissetulekuga maamehi, aga ka üllatavalt palju valgeid, haritud naisi suure suuga miljonär Trumpi, kes suutis oma pretsedenditu valimiskampaania ajal ära solvata kõikvõimalikud vähemused, kes oli hüpanud seitse korda edasi-tagasi kord demokraatliku, kord vabariiklaste partei liikmeks, sõltuvalt sellest, kumb talle hetkel äriliselt kasulikum tundus?
Küsitakse ikka ja jälle, kuidas on võimalik, et maailma mõjuvõimsaima riigi juhiks valitakse miljonite häältega mees, kelle kõnede lingvistiline analüüs näitab noorema teismelise ea arenguastet, kes ei suuda lõpetada lauseid, kes hüppab ühelt mõttejupilt teisele ilma mingi sisemise loogikata ja kelle isiksuse psühholoogiline analüüs diagnoosib klassikalist empaatiavaba sotsiopaati ning enesekeskset nartsissisti?
Tänaseks on USAs ilmunud sadu analüüse, oletusi ja teooriaid, kuidas sai võimalikuks, et Trump võitis, vaatamata sellele, et USA majandusel ei lähe praegu sugugi halvasti, et töötus on Obama valitsuse ajal langenud rekordmadalale, et USAs toimuvad demograafilised muutused eeldasid demokraatide võitu.
Võtan kokku kümme USA meedias kõige levinumat arusaama, millised olid laias laastus Trumpi valijate motiivid:
1) põhimõtteline protest kõige senise vastu, nagu igal valimistel ehk kaalukausside või kiige efekt;
2) protest liiale läinud poliitilise korrektsuse vastu, sh nn identiteedipoliitika ja liberalismi kriis;
3) rassism, šovinism ja lihtsalt viha mustade, immigrantide, naiste jt vähemuste vastu, mida Trump õhutas ja otsekui seadustas oma kampaaniaga;
4) protest globaalse majandusarengu vastu, kus tasuvaid töökohti jääb tehnoloogia arengu tõttu üha vähemaks ja ka odavad tehasetöökohad on massiliselt välismaale suundunud;
5) põlvkondlikud põhimõttelised vabariiklased valisid ikka truult vabariiklast, ükskõik kui “hull” kandidaat peale jäi, lootes, et USA demokraatlik valitsemissüsteem ning pikkade traditsioonidega riigiaparaat tasakaalustab valitud kandidaadi äärmuslikumad hüpped; siia kuuluvad ka näiteks vanema põlve väliseestlased, kes tänini tänulikud president Reaganile ja vabariiklikule parteile, olles veendunud, et just nemad kukutasid N. Liidu;
6) abordi keelustamise pooldamise tõttu (katoliiklased, mormoonid jms), sest see on siin ametlikult küll sekulaarses riigis, ent ometi väga religioossel maal endiselt üks kesksemaid valimisteemasid;
7) paljud mehed ja ka naised hääletasid pigem Hillary Clintoni (kui naise ja kui varasema valitsejakihi ehk establishment'i esindaja) vastu kui Trumpi poolt;
8) valijad eelistasid puhtemotsionaalset kampaaniarallit ratsionaalsele arutelule ja faktidele;
9) valijad eelistasid karmi isarolli etendajat pehmemana näivale kõikemõistvale emale;
10) osa demokraatide eelvalimiste kandidaadi Bernie Sandersi pooldajaid, kes polnud rahul Clintoni saamisega demokraatide kandidaadiks, hääletasid protestiks Trumpi poolt, ehkki viimase poliitikad olid risti vastu nende soovidele ja seisukohtadele.
Pärast valimisi on selgunud mitme luureraporti andmetel, et Venemaa mõjutas häkkimiste ja infosõja (peamiselt massilise võltsuudiste tootmise) abil jõuliselt USA valimisi, eelistades Trumpi kandidatuuri ning kahjustades Clintoni kandideerimist. Venemaa häkkis sisse nii demokraatide kui vabariiklaste arvutisüsteemidesse, kuid kasutas saadud andmeid vaid demokraatide vastu. Pole saadud kinnitust, kas Venemaa sekkumine mõjutas lõplikku valimistulemust, kuid Trumpi nappi võitu arvestades võis see nii olla.
Eesti jaoks on sel kõigel palju selgeid ohumärke, ehkki president Kersti Kaljulaid keeldub miskipärast ütlemast, et Trumpi saamine USA presidendiks on meie jaoks täiendav risk.
Eks ma siis vaba ajakirjanikuna ütlen tema eest, kui lugupeetud president oletab, et tema suu on diplomaatiliselt kinni seotud. Esmane risk ja selge õppetund on see, et meie agressiivne idanaaber sekkus niivõrd tulemuslikult ja pika aja jooksul USA valimistesse. Teine risk on see, et kui ebavõrdsus ühiskonnas suureneb teatud määrani, saavad valimistel määravaks emotsioonid ja populistlikud hüüdlaused, mitte faktid ega teaduslikud analüüsid. Kolmas ja suurim julgeolekurisk on see, kui Trump hakkabki juhinduma välispoliitikas oma senisest NATO-kriitilisest, et mitte öelda NATO-vastasest ja Putini-sõbralikust kampaaniast ega kuula oma lähimate kabinetiministrite kindlaid seisukohti neis küsimustes.
Kuidas kõiki neid riske maandada, on nii USA, Euroopa Liidu kui ka Eesti sise- ja välispoliitika suurim väljakutse järgmise nelja aasta jooksul.
Sirje Kiin
