Ja nii ei olnudki Eestil võimalik saada oma õiguste kaitsmiseks sõjalist abi teistelt Euroopa riikidelt. Olukorda arutas valitsus ja riigikaitsekomisjon ning pidas NSV Liidu vägede baaside loomist Eestile vähem hävitavaks kui NSV Liiduga sõdima hakkamist. Kelle algatusel hakati Teises maailmasõjas Eesti erapooletuks jäämist 1992. aastast alates avalikult pidama okupatsioonieelse valitsuse reeturliks teoks, mis ilmnes „hääletus alistumises“, oma iseseisvust „ainult üksi“ kaitsta tahtmises või selles, et aastal 1992–1996 ei tahetud riigielu ainult eesti keeles korraldada. Osa Eesti iseseisvuse taastajaid ei suutnud tajuda, et okupeeritud ja ligemale pooleks sajandiks annekteeritud riiki oli võimalik ennistada de jure staatusest de facto olukorda. Ja nii ongi nad või nende järglased kolmekümne aasta vältel arvanud, et kui Eesti muuta multikultuursejs riigiks, siis on kergem saada tähelepanu väärivaks osalejaks ülemaailmastuvas ühiskonnas.
Ent süvenenult analüüsides olukordi, mida nii riigid kui rahvused olid Teise maailmasõja lõppedes pidanud tegema sõjaeelselt olnu ennistamiseks, tuleb järeldada, et okpatsioonieelsel ajal Eestis rakendatud rahvusliku
iseteadvuse, omapära ja vaarvanemailt päritud tõekspidamiste ja visaduse esmatähtsaks pidamine oli võimaldanud eestlastel luua pelgalt 20 aastaga heal elujärjel olev, kultuurselt jõudsasti arenev ning teiste Euroopa riikide poolt igati lugupeetud demokraatlik vabariik. Sügisel 1944 pagulusse siirdunute enamus ei lahkunud maise varaga, kaasa saadi võtta ainult teadmisi ja kogemused okupatsioonieelsest ajast – ja sellest piisas, et võõrsil saada omal jõul hästi hakkama. Kindla tahtega jäi enamus võõrsile jõudnuist eestlasteks ja oma järeltulijate eestimeelseteks ja eestikeelseteks kasvatajateks. Ülimalt naiivsed on need, kes väidavad, et Eesti riigi loojate eesotsas olijad tahtsid 20 aastat pärast riigina olemist „noh, teate isegi miks“ lasta NSV Liidul vastupanuta muuta Eesti punaarmee baasiks.
Harri Kivilo
