Vastupidiselt Merile, kes kippus oma presidentuuri piire tihtilugu ületama, püsis lahkuv president Ilves üldiselt talle antud parlamentaarse riigi vähese võimuga presidendirolli põhiseaduslikes raamides ehk isegi sedavõrd hästi, et pälvis opositsioonilt põhjendamatut kriitikat, nagu olnuks ta reformierakondliku valitsuse käpiknukk või käepikendus. Tõsi, Ilvese ajal oli otseseid konflikte ja suuri avalikke vastasseise presidendi ja valitsuse vahel tunduvalt vähem, kuid pidagem siiski silmas, et ka Ilves saatis Riigikogule tagasi ridamisi seadusi, mis ei vastanud kas põhiseadusele või polnud kooskõlas demokraatia ning parlamentarismi põhimõtetega. Näiteks ainuüksi 2009. a. märtsis saatis Ilves Riigikogule tagasi järgmised tema poolt praagiks tunnistatud eelnõud: president jättis välja kuulutamata riigikogus vastu võetud soolise võrdõiguslikkuse seaduse, võrdse kohtlemise seaduse, Eesti Vabariigi töölepingu seaduse, kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse ja kohaliku omavalitsuse volikogu valimise seaduse muutmise seaduse.
On loogiline, et tugevat parlamentaristlikku demokraatiat toetav Ilves ei poolda presidendi otsevalimisi: „Ometi pole ma nõus, et presidendi valimise korda peaks põhimõtteliselt muutma. Parlamentaarse riigi presidendi volitused ei toeta tema otsevalimist. Siis eviks täidesaatva võimuta president otsemandaati, ent täidesaatval võimul – valitsusel – oleks vaid kaudne mandaat. See viib peaaegu alati ebastabiilse valitsemiseni või vähemalt tõsiste pädevusprobleemideni.”
Nii ütles president Ilves oma poliitilises testamendis (parlamentarism kui ülim väärtus!) lahti president Lennart Meri poliitilisest testamendist (presidendi otsevalimised!), kuid kutsus samas seadusloojaid kaaluma, kas valimiskogu teine voor ei peaks lõppema igal juhul riigipea valimisega. See „tähendaks enim hääli saanud kandidaadi võitu, mitte senist nõuet, et valituks saab kandidaat, kelle poolt on enamus hääletamisest osavõtnuid. Seda pole võimalik teha põhiseadust muutmata, mille eesmärk oleks vähendada oluliselt võimalikke mänge tühjade või rikutud hääletussedelitega.”
Parlamentaarne president Ilves ei poolda aga ka presidendiameti kaotamist, mida samuti on hakatud viimasel ajal nõudma, pidades kogu institutsiooni maksumaksja raha raiskamiseks või tarbetuks maskotiks (Igor Gräzin. Milleks Eestile üldse president? Õhtuleht, 20.12.2015; Ats Miller. Kas Eesti vajab presidenti. Postimees 6.01.2016). On ilmne, et presidendi ameti kaotajate hääled jäävad veel kauaks hüüdjaiks kõrbes, kui arvestame tänavuse presidendikampaania ajal ilmnenud poolte valijate suurt soovi näha presidendi rollis pigem sisepoliitiliselt ühendavat ja pingeid maandavat rahustavat sooja Rahva Ema (eesti-vene kogukondi ühendav Marina Kaljurand, paljulapseline Mailis Reps) ja teise poole valijate soovi näha presidendi rollis tõsist Karmi Isa: sisepoliitikas-majanduses-rahanduses külmalt kalkuleerijat (Siim Kallas) või rangelt põhiseadust järgivat juristi, endist õiguskantslerit (Allar Jõks) või sirgjoonelt kõigile immigrantidele ust näitajat (Mart Helme). Kummalgi rollil, ei Rahva Emal ega Karmil Isal pole Eesti põhiseadusega otseselt kuigi palju pistmist, aga ilmne on, et Ilvese edukalt välispoliitilistele tippmõttekodadele orienteeritud kümneaastak on tekitanud rahvas sisepoliitilise igatsuse pigem koduste asjade juures püsiva emme või issi järele. Kui peame aga silmas üha ohtlikumaks tormlevat välisilma, kas see on ikka just praegu kõige mõistlikum ootus?
Sirje Kiin
