Kuid Soome ajakirjaniku artiklist saab välja lugeda, nagu just Ilves olevat süüdi, et Eesti ja Soome suhted pole olnud viimasel ajal nii head, kui võinuksid olla… ning et Eesti president olevat oma USA suhete kaudu isegi kuidagi kahjustanud Soome ja USA sõjalist koostööd, mis muidugi on juba tõsine süüdistus, kui seda ei varjaks riikide sõjalise koostöö kohal olev salastatuse loor.
Küsimus on väga kuum ja aktuaalne tänases päevas, kui juba 24. septembril 2016 hakkame valijameeste kogu kaudu valima meie riigile uut presidenti. Seoses uue presidendi valimisega on küsimus, millist presidenti me ikkagi Eestile vajame. Ning samuti on väga oluline, millised inimlikud omadused on presidendikandidaatidel. Teame kogemustest, et inimesed on erinevad ja kõigil oma inimlikud vead. Kuid läbi ajaloo on nii kohaliku võimu (loe valdades) kui riigi tasandil püütud võimu juurde mitte lasta inimesi, kel suure pinge talumise probleemid. On näiteks väga mõistlikke inimesi, kellest aga alkoholi tarbides saavad kiirelt tülinorijad. Teine küsimus on rahvusvahelisel tasemel suhtlemine, millest ajakirjanduses päris palju kirjutatud.
Enamik selle aasta presidendikandidaatidest saavad viidata tööle Eesti Vabariigi välisteenistuses või välispoliitikaga seotud ülesannete täitmise kogemuse omamist. Siin tasuks valijameestel olla tähelepanelik, sest kui tegemist ametnikuga, ka välisteenistuses, on töö ajal isikliku soolo tegemine kas keelatud või igatahes pahaks pandav. Meenutades omaaegseid Lennart Meri samme presidendina, kes tõesti tegi palju Eesti tutvustamisel maailmas, siis väidetav USA presidendi gloobusele heale kalastamiskohale risti tegemine on samm, mida tohib teha tõesti inimene, kel olemas vajalik suure poliitiku aura. Teiste puhul tekitab see väga negatiivseid tagajärgi riigile, keda president esindab.
Eesti meedia avalikustas 7. septembril 2016, et presidendivalimiste protsessi on astunud sõltumatu üksikkandidaadina Ilvi Jõe-Cannon. Ilvi Jõe-Cannon on Eestis sündinud, aastal 1944 lahkus ta koos emaga ning õdede ja vennaga nõukogude ohu eest. Elades aastaid USAs sai ta hea hariduse ka politoloogia alal ja oli aktiivne eesti kogukonnas USAs. Nüüd elab ta juba kümmekond aastat Eestis ja vabas maailmas üles kasvanuna ja elanuna – on ta aktiivse kodaniku hoiakut ka Eestis alles hoidnud. Seega aitab Ilvi Jõe-Cannoni astumine presidendikandidaadi kandidaadiks minu arvates teha presidendivalimiste protsessi ajakirjanikele huvitavamaks ja teistele kandidaatidele kindlasti keerukamaks. Kuid meie kõik saame sellest vaid võita, sest taolises diskussioonis esitatud küsimused aitavad edasi. Enne otsustavat hääletamist Estonia teatris peame tõesti saama vastuse presidendikandidaatide sõprade ja toetajate suhtes, sest nagu on näidanud eriti presidentide teine ametiaeg, on presidendiinstitutsioonile väga kahjulik, kui Kadriorus saavad hääleõiguse väga ambitsioonikad “presidendi sõbrad”, kes ise ei vastuta tehtud otsuste eest, aga kes liialt survestavad presidenditoolil istujat. Ka Lennart Meri teine ametiaeg oli sellisest varikabinetist ülekoormatud ja tulemused olid palju halvemad, kui Eesti sel hetkel vajas.
Meedia on juba kontrollinud põhilisi presidendikandidaate inglise ja vene keele oskuse osas (mis võiks ehk ka parem olla), aga oluline on ka teema, mille tõstis Soome ajakirjanik – me vajame juba enne presidendi valimist vastust, kas võimalik presidendiks kandideerija on tegelikult võimeline suhtlema naabritega nii, et hiljem ei peaks rääkima, nagu räägime Konstantin Pätsi saatuse kohta aastal 1939. Pätsi poliitika apologeedid väidavad, et president jäi aastal 1939 päris üksi, ükski naaber polnud valmis (mis huvide pärast, pole siin oluline rõhutada) Eestit kriitilisel hetkel aitama. Muidugi on täna oluline argument, et kuuludes NATOsse, on meie partnerid NATO liikmesriigid. Aga ikkagi tõusetub vana küsimus. Kui meie poliitilises eliidis ei osata leida meid inimesena rahuldavat võtit, kuidas luua normaalsed suhted idanaabriga, siis on sel foonil jäänud tähelepanu alt välja, et kontsentreerumine sõnades eelkõige USAle on loonud arusaamatuid pingeid lähimate naabritega – olgu see meie kauaaegne partner Soome või teised Skandinaavia riigid või Läti ja Leedu. Tõsi, praeguse presidendi abielu lätlannaga (või liivlannaga) on Lätis just viimasel ajal loonud lausa Ilvese fännklubid hipsterikallakuga noorema põlvkonna lätlaste hulgas. Kahjuks saab president Ilvese ametiaeg kohe otsa ja tema rolliks jääb sellest sügisest olla endine president, kellele jäävad riigi poolt teatud privileegid, kuid samas ka kohustus olla läbi oma autoriteedi alati valmis riiki aitama. Seda just aegadel, kui riik vajab ka välis-suhtluses naabritega inimest, kes läbi oma autoriteedi suudab lahti harutada umbsõlmi, mis riikide vahel poliitikas tekivad.
Nüüd – hakates valima uut presidenti Eesti Vabariigile, peab meeles pidama, et valides erinevate kandidaatide seast seda õiget, ei valiks me ikkagi presidendiks inimest, kelle ametiaja lõpus hakkaks ajakirjandus nii meil kui teistes riikides kirjutama, et Eesti Vabariigi president oma ametiaja jooksul kahjuks oma inimlike omaduste tõttu pigem kahjustas konkreetsete riikide vahel heanaaberlikku suhtlemist. Seda enam, et iga president saab oma ametiaja lõppedes riigi eks-presidendiks ja viimane staatus kestab palju kauem, kui vaid seadusega täpselt reguleeritud presidendi kaks ametiaega.
Prof. Peeter Järvelaid
