Nüüd, kui avalik-õigusliku meedia juhid on asunud samuti ellu viima presidendi suunist, on osa imestunud, et vihakõnede piiramise üleskutse puudutab osaliselt ka mõningaid nende kõige agaramaid kolleege. Samas on lapselegi selge, et kui õues koerad purelevad, siis tuleb kiire lahenduse leidmiseks mõlemad pooled võimalusel üksteisest eraldada, et poleks alust konfliktiks. Sama asjaga tegelevad kohtunikud, kui kellegi pereelu läinud nii käest, et on tekkinud suhtluse võimatus või ebakõlasid lahendatakse füüsilise arveteõiendamisega.
Meediasõdade kangelased on jäänud kevadele veidi jalgu, sest eestlane läheb kevadel maale ja seal ümbritseb teda loodus, mis peegeldab enamuses armastust ja positiivset tulevikupilti. Sellel foonil maale kaasavõetud raadiost kostev räme sõim ning katsed ikka vingemalt üksteist üle trumbata löövad meediatarbijat eriti valusalt kõrva pihta.
Mis siis on tänases Eesti ühiskonnas juhtunud? Esiteks on sassi läinud arusaam, mis vahe on sellel, kas ajakirjanik töötab erameedias või avalik-õiguslikus meedias. Eesti ühiskond on veel ajalehe-, raadio- ning televiisoriusku. Seega ajakirjanikud, kes kannavad ERRi logo, peaksid alati endale meenutama, et töötavad meediakontsernis, mis kuulub Eesti rahvale, sest maksumaksja finantseerib nende tööd. Teiseks, olen nõus kogenud ajakirjanikuga, kes tegi ettepaneku, et aeg oleks järele vaadata, mida Eesti avalik-õiguslikes ülikoolides tulevastele ajakirjanikele ikkagi õpetatakse ja kust on terve põlvkond noori ajakirjanikke saanud sellise vaimse orientatsiooni, mis eetris ja paberväljaannetes meenutab kunagiste ideoloogiatöötajate sõnakasutust.
Meenutan siinkohal hea sõnaga kunagist ajakirjanike õpetajat Juhan Peeglit, kes režiimi kiuste püüdis Tartu ülikoolis anda oma õpilastele enam ajakirjanike professionaalset koolitust ja hoida nad tollaste võimaluste piires võimalikult eemal ideoloogiatöötajaks vormimisest, mida tollased ajakirjanike õppekavad paraku ametlikult ette nägid. Vanem kolleeg ütleb otse, et tema arvates peaksid toonased ajakirjanike koolitajad nutma nähes, milliseid ebaprofessionaalseid ajakirjanikke on vahepealsetel aastatel erinevate ametinimede all valmis vorbitud. Probleem on ka, et avalik-õiguslikus meedias töötab ajakirjanikena palju inimesi, kellel puudub mingigi erialane ettevalmistus.
Minu jaoks on omamoodi märgiline, et ülikoolid nagu häbeneks valmistada ette ajakirjaniku kutseks. Levima on hakanud komplekseriala, mis aga tegelikult pole eriti hästi ühildatav. Ajakirjanike ettevalmistuse alla püütakse toppida sotsioloogia, reklaamitegelase, PR-spetsialisti, kommunikatsioonispetsialisti alasid, sest usutakse, et siis on ülikoolid edukamad oma erialade ,,müümisel“ nooremale põlvkonnale.
Kõik see meenutab vana Muhu mehe juttu, kes aastaid tagasi kevadpäeval kurtis, kui naabertalus mürises traktor, mis püüdis veel toorel maal kevadkündi teha, et seda meest nimetatakse küll paberite järgi laia profiiliga traktoristiks, aga põllumees ta pole. Ta selgitas, et hommikul oli see ,,laia profiiliga traktorist“ käinud naabrimehe juures, sest teda vaevas paljude tollaste traktoristide kutsehaigus ehk hommikune kassiahastus eelmise päeva joomingust ja pakkus pudeli viina eest maakündmise teenust. Eluaeg Muhus elanud taluperemees Ausmeel ei saanud aga noore naabri pakkumist vastu võtta, sest tema ei saanud lasta oma maalappi narrida. Vana Ausmeel teadis täpselt, et maad tuleb kevadel künda siis, kui maa on küps künniks ja kui küsisin, millal see on, siis vastas ta – et siis, kui pihku võetud muld peos ilusti mureneb, aga ei ole tükis nagu savi. Vanamees arvas siis, et nädala või kui vahepeal vihma tulema peaks, siis ehk isegi kahe pärast, oleks tal künnimeest vaja küll.
Juhan Peegel, kes oli muuseas saarlane – oskas oma õpilastele edasi anda just samasugust kutseoskust ajakirjanduse põllu kündmisel. Täna peame kriitiliselt tunnistama, et Juhan Peegli järglased ajakirjandusõpetajad pole tegelikult ise ajakirjanikud ja seega on neil sellest kutsetööst vahel sarnane arusaam nagu omaaegsel veidi pealiskaudsel laia profiiliga mehhanisaatoril.
Veel üheks suureks teemaks, mis sel kevadel paljudel suul, on vabaduse, just meediavabaduse teema. Tulles tagasi kogenud ajakirjaniku tõdemuse juurde, et osa meie enda arvates ,,väga teravatest“ ja suhteliselt ühesuunalistest meediategelastest on vist lihtsalt halva lastetoaga ning ehk peredest, kus nende õrnas eas polnud kasvatajatel aega neid nii palju sülle võtta, kui seda empaatilise inimese kasvatamiseks on tarvilik. Tasub ka meenutada, et arvamuse- ja meediavabadus laieneb üksikutele autoritele ning saatekülalistele (intervjueeritavatele). Ajakirjanik, kes juhib saateid, peab olema tasakaalustatud ning kindlasti viisakas, sest kui ta tahab oma arvamust avaldada, saab ta vabas ühiskonnas teha seda oma arvamuslugude kaudu. Kuid ajakirjanik ei tohi teha poliitilise või ,,oma maitse“ järgi selektsiooni meedias sõna saajate osas, samuti ei luba end ajakirjanikuks nimetamine mõnitada saatesse kutsutut või väänata omatahtsi kooskõlastamata pealkirjade lisamisega või väga tendentslike vahekommentaaridega intervjueeritavate teksti. Ajakirjanik, kes esindab meediaväljaannet, peab vaba ühiskonna reeglite järgi andma vaba sõna erinevatele seisukohtade kandjatele ühiskonnas. Kas see meeldib või mitte – tuleb jätta meediatarbija otsustada. See peaks väga lihtsustatult olema meedia tasakaalustatuse lähtekoht. Olla räme avalikus meedias, pole lihtsalt sama, mis enesekaitseks toodav arvamus, et ollakse lihtsalt ,,terav“ intervjueeritavale küsimuste esitamisel. Selle veelahkme tunnetamise saabki inimene kaasa kas kodust hea lastetoaga või targa inimesena õpib ära ülikoolis ajakirjanike kutseõppe raames. Kui see vahetegu pole selge, siis meenutab ka nn ajakirjanike töö avalik-õiguslikus meedias laia profiiliga traktoristi, kes tegi tööd mitte haritud põllumehena, kelle eesmärgiks teha põllutöid õigel ajal ja õigel moel, et saada sügisel head saaki, vaid sageli vaid selleks, et saada kätte pudel viina, et ravida oma kassiahastust. Võib jääda palgatöölise mentaliteet, kus ajakirjaniku puhul ei kao kahtlused, kas ta teeb professionaalset ajakirjanikutööd või on ta pigem käepikendus meie igaveste valimiste kampaaniameeskonnale, olles endale aga saanud hea palgalise positsiooni meediaettevõttes, kus asutakse nn ,,torujuhi“ positsioonile, kes saab ise ,,vajaliku suunaga infot edestada piiranguteta ja varjudes apoliitilisuse taha“ ja mis veelgi olulisem, surudes poliitilistes mängudes mingid mänguosalised meedia parimast ajast kõrvale või püüdes ,,konkurentidele“ anda epiteetide riputamisega juba ette hinnanguid, kes on hea ja kes halb, kes valge või kes must.
Eesti ühiskonna tasakaalustatuse suurendamisel on olulised esiteks ilmselt need ,,vihavaba sada päeva“, mis president kuulutas üleskutsena meediale. Teiseks, täna end meediasõja ohvritena kujutavad tegelased kutsuvad samuti üles, et avatud ühiskond toimib oma ideaalis nii, et asjad käivad seaduse järgi sisuliselt, aga ühiskond oskab neid keerulisi probleeme meedia kaudu käsitleda sedasi, et ühiskonna jaoks oleks veenev, et asjad ka näivad kindlasti seaduslikud.
Peeter Järvelaid
