Majas, kus ma elasin, olid toidu tegemiseks pliidid ja ahjud tubade kütmiseks. Neid köeti puidu, turba ja kivisöega. 1942. aasta talveks oli minu isa tellinud ühe koorma turvast, mida kaks vene sôjavangi maha laadisid. Nad rääkisid emaga vene keelt, millest mina midagi aru ei saanud. Ilmselt nad palusid emalt midagi, sest kui turvas oli maha laaditud, tõi ema toast kaks suurt leivapätsi, mida ta kummalegi jagas.
Need kaks meest olid tõenäolikult olnud väikesed mutrikesed selles suures terrori- ja mõrvaaparatuuris, mis oli N. Liit Stalini valitsemise ajal. Tol hetkel aga olid nad kaks nälgivat inimest, kellele kolmas inimene, minu ema, halastas. See pilt on sööbinud mu mällu ja on võib-olla kõige väärtuslikumaks õpetuseks, mida mu vanemad mu eluteele on kaasa andnud!
Me elame maailmas, kus valitsevad toorus, vägivald ja valetamine. Inimlikkusele pole palju ruumi, mispärast tuleb seda hoida varandusena, sest seda on liiga vähe!
Tarvo Toomes, Toronto
