Oluline on täheldada, et Eesti Vabariik võttis tagasi ristiusu toojate poolt vägivaldselt omandatud maad ja metsad ning maksis ristirüütlite järglastele võõrandatud mõisate eest vastava tasu – kuigi poleks rikkunud ühtegi seadust, kui oleks teinud seda ilma sentigi maksmata. Eestlaste maa-alal elanud mõisnikke kaitsvaid tsaaririigi ametnikke ei hakanud Eesti selle ülekohtulise toimingu eest karistama ning neil lubati Eestisse elama jääda. Seega tuleb tõdeda, et kõrgelt arenenud rahvuslik iseteadvus ei takistanud eestlasi heatahtlikult suhtuma Eestisse elama jäänud sakslastesse ja venelastesse. Veelgi vähem võib eestlasi pidada teiste, heatahtlike, rahvuste taunijaks. Aastaks 1939 oli Eesti Vabariik eeskujulik rahvusriik, kus rahvusliku iseteadvuse laiahaardelisust kinnitasid noorkotkaste, kodutütarde, skautide ja gaidide ning Kaitseliidu ja Naiskodukaitse ridadesse kuulujate väga suur arv.
Okupatsioonieelset Eestit on paljud tänased poliitikud, ajakirjanikud ning isegi mõni ajaloolane püüdnud meenutada põlastades. Võib-olla selleks, et Eestit on kergem kaherahvuseliseks riigiks muuta, kui tänased noored ei tea, et okupatsioonieelses Eestis elati palju õnnelikumalt kui praegu. Aastatel 1934- 1937 ei valitsetud Eesti Vabariiki demokraatliku korra kohaselt. Nelja, osaliste õiguste piirangutega, aasta pärast kogu okupatsioonieelset Eestit halvustada, on ülimalt põhjendamatu. Loogikavastaselt on vaikivat ajastut paljud, sh president Ilves pidanud „hääletu alistumise” ja Eesti okupeerimise põhjuseks. Põlastajad on ilmselt teinud kõik, et keegi ei hakkaks peavoolu meedias arutama, kuidas ja kelle suunamisel Vabadussõjalaste Liit muutus käratsevaks vapside liikumiseks. Teades, et juba aastal 1924 kommunistide ebaõnnestunud riigipöörde katse juhtnöörid tulid raja tagant, on igati loogiline järeldada, et vapside hulgas oli neid, kes uuesti püüdsid võimu haarata – kui vaja, siis Vabadussõjalaste juhte mõne „õnnetusega” kõrvaldades. Ilma pädeva kohtuotsuseta on Päts ja Laidoner kuulutatud riigireeturiteks, kes isiklikes huvides olla riigivalitsemise õiguse endale võtnud. Ilmselt tahtlikult on unustatud, et „hääletut alistumist” võimaldav „Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vaheline vastastikuse abistamise pakt” sõlmiti ligemale üks aasta pärast seda, kui uue põhiseaduse alusel oli hakatud 04.01.1938 Eestit taas valitsema demokraatliku korra kohaselt.
Vaikivat ajastut taunisid vähesed radikaal-demokraadid sõnavabaduse piirangute tõttu, kuid rahvas üldiselt oli olukorraga rahul, sest nood piirangud nende igapäevast elu halvemaks ei muutnud. Põhiliselt samale arvamusele oli jõudnud ka Eesti olukorda põhjalikumalt uurinud Inglismaa „News Chronicle” ajakirjanik, kes 04.01.1938 kirjutas: „Suurearvuline hääletajate enamus oli tervitanud „Riigikogu diktatuuri” ohjeldamist ja riigipea diktatuuriga asendamist. Õnnelikult Eesti riigipea Konstantin Päts oli ja on oma südames demokraat.”
Kuigi Nõukogude Liit kinnitas Abistamise paktis Eesti suveräänsuse ja Tartu rahulepingu pädevuse tunnustamist, öeldi läbirääkimiste käigus, et kui Eesti seda pakti ei sõlmi, siis me toome oma väeüksused Eestisse ikkagi. Nõukogude Liit oleks saanud relvastatud vastupanu Punaarmeele lavastada Eesti poolseks sõja alustamiseks, ning seega oleks Eesti ise muutnud Tartu rahulepingu kehtetuks. Teise maailmasõja lõppedes oleks Eesti nagunii okupeeritud koos teiste Ida-Euroopa riikidega.
Eespool kirjeldatud rahvusliku iseteadvuse tekkimine ja areng poleks olnud võimalik, kui kõik rahvajuhid ärkamisajast alates, poleks pidanud eesti rahvuse ja kultuuri üle aegade kestmist ülimalt tähtsaks eesmärgiks. Noorte rahvuslik kasvatus oli kohustusena kirjutatud riigi põhiseadusse. Rahvuslik iseteadvus oli niivõrd laiaulatuslik, et kui umbes 80 000 eestlast olid 1944. aasta sügisel oma elu päästmiseks pagulusse siirdunud, siis tekkisid kõikides pagulasi vastuvõtnud riikides, pagulaste endi poolt korraldatud ja rahastatud, eestikeelsed lasteaiad ja koolid ning eesti kultuuri viljelemise seltsid. Aasta 1944 sügisel alanud ja ligemale 10 aastat kestnud metsavendlus; koolinoorte poolt lõhutud Vabadussõja ausammastele eluga riskides lillede viimine; kahe noore tüdruku poolt Tõnismäel olnud „Eesti vabastamise” mälestusmärgi lõhkumine, on vaid üksikud näited sellest, et okupatsioonieelse Eesti rahvuslik iseteadvus elas edasi ka ligemale poole sajandi pikkusel okupatsiooni ajal.
Eestlaste rahvusliku iseteadvuse juured ulatuvad tagasi aega, kus rahvas põlvest põlve kandis edasi oma kombeid ning iseolemise ja oma maa peremees olemise soovi. Pikki aastaid on eestlased elanud suurte rahvuste ülemvõimu all, kuid mitte kunagi pole enamus eestlasi soovinud mõne teise rahvusega koos elama hakata. Seda tõika pole Eesti multikultuurseks riigiks muutmist propageerinud riigivõim justkui mitte kuulnudki.
Aastal 1991, varsti pärast seda, kui oli „kinnitatud taastada Eesti Vabariigi riiklik iseseisvus ja taotleda Eesti Vabariigi diplomaatiliste suhete taastamist,” see oma maa peremees olemise soov muutus paljude deklaratsiooni esitajate meelest ebaoluliseks. Oli ju harjutud, et kõik, mida tahetakse teha, tuleb eelnevalt Moskvaga „kooskõlastada” (tollases kõnepruugis kooskõlastamine tähendas loa saamist) ning sellest tulenevalt ei hakatud Eestisse genotsiidi eesmärgil elama saadetud venelaste küsimust arutama kohe pärast uue põhiseaduse vastuvõtmist ning isegi mitte siis, kui endine riigikogu esimees, Ülo Nugis ütles aastal 2006, et „Eesti Vabariigi ennistamine selle okupatsioonieelses olukorras on ikka veel osaliselt tegemata”. President Meri ja president Ilves ning arvatavasti ka teised riigivõimu rakendajad ja peavoolu meedia, on ilmselt üksmeelselt arvanud, et: Eesti peabki kaherahvuseline riik olema; Nõukogude Liitu ei tohi genotsiidis süüdistada, sest USA ja Inglismaa olid lubanud Stalinil Balti riigid oma võimusfääri arvata; Eestil pole mõtet püüda täielikult taastada aastal 1918 loodud riiki, sest Venemaa ei hakka Stalini poolt paigaldatud Eesti-Vene vahelist piiri okupatsioonieelsele joonele viima. Lihtsam on sõlmida uus, Venemaa poolt dikteeritud, piirileping, kui lääneriikidele selgitada, et Eesti Vabariigi idapiir on alates aastast 1920 olnud selgelt määratud paberil ja looduses. Imelik on tõdeda, et president Ilves justkui ei teadnud, et Eesti idapiir oli juba ammu enne seda kindlalt määratud, kui ta õigustas uue piirilepingu sõlmimist väitega „riigil peab piir olema!”
Eestlasi ja siin elavaid venelasi ühiseks rahvuseks lõimimine ei saa iialgi riiklike kavade alusel õnnestuda, sest mõlema rahvuse keel, kombed ja temperament on liiga erinevad ning mõlemad rahvused on uhked oma rahvusliku kuuluvuse üle. Venelased võivad vabatahtlikult ja ilma Eesti riigi abita eesti ühiskonnaga heas vahekorras olla ja neile antud loa kohaselt Eestis elada. Kuid eestlasteks muutuvad nad ainult siis, kui nad seda ise soovivad.
Et eesti rahvus saaks püsima jääda, on vaja Eesti Vabariik tagasi anda eestlastele, koos Eesti Vabariigile kuulunud maa-alaga – ka siis, kui võib arvata, et Venemaa alles kunagi kauges tulevikus Eesti õigustatud nõude piiri osas täidab. Nii nagu okupatsioonieelses Eestis, nii on ka nüüd vaja riigivõimul arendada eestlaste rahvuslikku iseteadvust, tähistada kõiki eestlastele olulisi sündmusi väärikalt ning üleriigiliselt, kaasa arvatud võitlemised ja vastuhakud Nõukogude Liidu võimudele – olgu need koolinoorte või ükskõik kelle mundrit kandnud meeste tehtud. Täiendavalt on vaja: jätta vene keele ja kultuuri viljelemine venelaste ühiskonna õiguseks ja nende endi korraldada vähemusrahvuste seaduse alusel; esitada Vene Föderatsioonile okupatsioonikahjude heastamine nõue; tühistada veebruaris 2014 allkirjastatud mittevajalik uus idapiiri leping ning teised lubadused, mida on Venemaale ja/või Ameerika Ühendriikidele antud ilma selleks rahva mandaati saamata.
Eestlaste elu on ristiusu tule ja mõõgaga toomise päevadest alates olnud pikk lootuste ja luhtunud unistuste jada. Ent siiski, Eesti Vabariik loodi ja eestlased said oma maa peremehed olla 22 aastat – mures ja vaevas, kuid valdavalt ikkagi õnnelikena. Kõige raskemaks kanda osutus luhtunud lootus 1944. aasta sügisel, kui 60 000 Eesti meest püüdsid takistada Punaarmee Eestisse tungimist kuni Ameerika ja Inglise vägede appi tulekuni. Appituleku asemel aitasid lääneliitlased Nõukogude Liidul saada oma võimu alla mitte ainult Eesti, vaid ka teised Ida-Euroopa riigid. Loodetud Teise maailmasõja järgne rahukonverents, kus kõik sõjaeelsel ajal iseseisvad riigid oleksid oma vabaduse tagasi saanud, jäi toimumata. Pettumust valmistas seegi, et detsembris 1989, kui Nõukogude Liidu kokkuvarisemist oleksid pidanud ka lääneriikide juhid tajuma, kinnitas president Bush sõber Gorbatšovile, et ta ei hakka viimasele probleeme tekitama, kui see nõuab, et Balti riigid võivad Liidust lahkuda ainult Liidu põhiseaduses määratud korra kohaselt. Luhtunud lootuste krooniks on kindlasti Eesti juhtide veendumus, et Nõukogude Liidu poolt teostatud väga räiget inimsusevastast kuritegu tuleb pidada ajalooliseks paratamatuseks ning et Eesti peab toimima kaherahvuselise riigina. Just nii, nagu president Meri ütles oma kirjas president Jeltsinile juunis 1999: „Ma olen ütlemata rõõmus selle üle, et Eesti ja Venemaa suhted arenevad mööda tõusvat trajektoori, lähenedes tasemele, mis on kohane lähedastele naabritele. /—/ Arvan, et tänasel pidupäeval on kohane meelde tuletada, kuidas lähiminevikus nii venelased kui eestlased seisid seinana koos totalitarismi ja kommunistliku diktatuuri vastu. Meie tollaseks sõjahüüuks olid unustamatud sõnad: «Teie ja meie Vabaduse eest!»”
Nüüd on eestlastel uus lootus: president Kersti Kaljulaid. Tunnustatud analüütikule peaks olema ilmselge, et: ülekohtu vastu ja oma õiguste eest võitlemata ei saa eesti rahvus ja kultuur püsima jääda; Eesti ei saa okupatsioonieelne riik olla, kui vene keelele jäetakse teise riigikeele pragmaatiline staatus, nagu on praegu kasutusel; kui Eesti ei pea vajalikuks olla okupatsioonieelne riik, siis on suure tõenäosusega võimalik järeldada, et Eesti Vabariik on üks endine Nõukogude Liidu haldusüksus. Eestlaste rahulolematus senini õigeks peetud riiklike eesmärkide suhtes on viimaste kuude jooksul tähelepanu väärivaks kujunenud. Selle rahulolematuse kõrvaldamise tahe peaks innustama uut presidenti kasutama kõiki talle antud õigusi Eesti eestlastele tagasi andmiseks.
Harri Kivilo
