Loe lisaks:
- Kommentaar – VEEL EESTI MAJANDUSE MUREDEST IV
- Kommentaar – VEEL EESTI MAJANDUSE MUREDEST III
- Kommentaar – VEEL EESTI MAJANDUSE MUREDEST
- Kommentaar – EESTI MAJANDUSE JÄTKUVATE MUREDE ÜKS VÕIMALIK LAHENDUS
- Kommentaar – EESTI MAJANDUSE JÄTKUVAD MURED – V
- Kommentaar – EESTI MAJANDUSE JÄTKUVAD MURED – IV
- Kommentaar – EESTI MAJANDUSE JÄTKUVAD MURED – III
- Kommentaar – EESTI MAJANDUSE JÄTKUVAD MURED – II
- Kommentaar – EESTI MAJANDUSE JÄTKUVAD MURED – KAS ‘BREXIT'?
Mure põhjuseid teame hästi. Need on madal sündimus, mis pole 1990./91. langusest taastunud, jätkuv väljaränne ja mõlemast tulenevalt, maakohtade tühjenemine. Kuna Tallinna rahvaarv veidi kasvab, ei näi poliitikud tõsiolu märkavat. Ometi olevat Eestis 50 küla, kus ainult üks elanik, tavaliselt vanem naine. Nägime sedalaadi filmi ESTDOCSi filmifestivalil. Kui paljud külad on päris tühjad?
Pärast seda, kui rahvastikuministri ametikoht kaotati, ei ole see murepunkt ühegi ministeeriumi peaülesannete hulgas. Viimane minister Urve Palo külastas ka Torontot. Mäletan kohtumisi Tartu College'is ja hiljem Eestis.
Jaak Uibu loodab, et sügisene valitsuse vahetus ja rahvastikuküsimuste esiplaanile seadmine koalitsioonileppes, koos Riigikogu toetusgrupiga, tõotavad pööret paremusele. Loodan, et tal on õigus. Tema ettepanekuid arutatakse, varasema vaikuse asemel.
Madal sündimus on, väiksemal määral, probleem kogu arenenud Lääneilmas. Väite kohta, et inimesed ei taha lapsi, lugesin äsja, et 40 aasta jooksul ei ole soov muutunud, ent lastega toimetulekuvõime küll, cannot afford. Meenuvad ka vastused kunagisele Postimehe küsitlusele sündimuse edutamise kohta, kus mitmest valikust sai enamuse (55%) vastus ‘kõrgem palk'.
Uibu andmetel oli 1990.a Eestis alaealisi (kuni 17 a vanused) 416,000. Vahepealse veerandsajandi vältel on see arv langenud ligi poole võrra. Selline iibe langus ohustab nii rahva jätkusuutlikkust kui majandusarengut.
Pole imestada, et töökäte puudus on paratamatu, eriti kui lisame väljarände. Et olukorda tõesti parandada, on vaja poliitikute, majandusinimeste ja tõesti KOGU ühiskonna koostööd.
Minu arvates tuleks ka rahvastikuministri ametikoht taastada, nii et otsuste täideviival tasandil oleks üks asutus, mille peaülesanne ongi rahvastikuküsimused.
Meie, eestlased, oleme mitmeti olnud väga edukad, aga me arv on väike. Palju pole vaja, et meid rahvusliku püsimise olukorrast viia hääbumise ligidale.
Side rahvastiku- ja majandusmurede vahel on ilmne ja mitmeti käsitletud. Kõrgem palk aitab nii iibe- kui väljarändemuresid vähendada, aga palgatõus nõuab ka majanduskasvu.
Möödunud aasta viimase veerandi aegne palgakasv oli Eestis 5.7%, Rumeenias 12, Leedus 10 ja Lätis 8%. Päris kindel on, et need jätkuvad palgatõusud ei tulenenud produktiivsuse kasvust, vaid nagu ka Eestis, pigemini ärikasumite arvelt. Tegelik majanduskasv, eriti teaduspõhine, annab aga kindlama, pikaajalise aluse tõusvale rahva sissetulekule ja ostujõule.
Eesti riik on oma jäärapäise eelarvepoliitikaga lõiganud oma rahva kõri ääretult väikese eelise– tasakaalus eelarve – eest, sest ‘võlg on võõra oma', kuigi riigivõlga võib ka teisiti vaadelda. Eesti riigivõlg on kõikide arenenud maailma riikide hulgas kõige väiksem!
Laename 3% SKPst, veidi üle 600,000 euro, riigieelarve kavandatud defitsiidi katteks. See on ikka vähem kui üks kolmandik summast, mida Euroopa Keskpangale aastas välja maksame.
Seda raha tuleb järgnevalt kasutada:
Kuni uue valitsuse otsuseni oleks minu esimene soovitus olnud tulumaksuvaba miinimumi tõstmine, kasutades selleks vähemalt poolt raha. Kuna see on nüüd toimunud ja miinimum ca 200 eurolt tõstetud 500 juurde, liigume edasi.
Jagan laenusummad mõtteliselt kolmeks.
Esimene osa oleks lisa sotsiaalkulutustele. Sinna käiks toetus esimese lapse heaks, samuti hädas inimeste lahkem aitamine ja nende töövõime suurendamise lisakulud. Haigekassa puudujääk oli möödunud aastal suur ja vastavalt lükati palju ravivajadusi ajaliselt edasi. Selleks olukorra vältimiseks ei peaks suurendama sotsiaalmakse, vaid andma vähemalt ajutist lisatoetust otse riigieelarvest. Kui nii saame ka arstide väljavoolu vähendada, seda parem. Üldine palkade tõus aitab muidugi kaasa ka sotsiaalmaksu laekumisele.
Teine osa on hariduse ja teaduse toetamiseks, mitte varustusele ja hoonetele, vaid palkade tõstmiseks. Oluline on püüda vähendada haritlaste väljavoolu ja tõsta võimet lahkunute tagasi kutsumiseks. Siis oleks vähem välistööjõudu vaja.
Kolmanda ja viimase osa pühendame kohaliku tööstuse arengule kaasa aitamiseks. Olemasolevatele struktuuridele on rohkem ressursse vaja, samuti tööstuse otsetoetusi, nagu ka eelmisel korral nimetatud. Investeeringud Eestis on veidi üle kahe miljardi euro aastas. Ca 10% lisamine ei kuumuta küll midagi üle, kuid võimaldab kiiremat arengut ja seda mitte ainult IT vallas, vaid ka tootvas tööstuses. Eratööstusel otse on raske uusi investeeringuid leida, eriti Läänest, pärast Ukraina sündmusi, sest ebastabiilsuse jutud peletavad investeerijaid. Riigi kaudu on see hoopis kergem.
Kõik ülaltoodud toetused lähevad põhiliselt palkadeks. Seega tuleb rahast kohe 20% tagasi maksuna ja nii nagu ülejäänud 80% kasutatakse ostudeks, tuleb ka sealt 20% müügimaksuna tagasi riigikassasse. Lisame mõned aktsiisimaksud ja kiirema ringlemise ja nii ongi ligi pool kasutatud rahast tagasi. Palgasaajad ei investeeri raha välismaale. Seda teevad küll, tulumaksuvabalt, eriti välisomanike firmad.
Nõnda on võimalik laenatud 600 miljoni euro arvelt teha kulutusi miljardi eest, üle 300,000 euro igasse kategooriasse!
Selline targalt suunatud lisaraha kasutus annab hoopis kiirema majanduse kasvu.
Koos uue rahvastikuministri tegutsemisega ja ‘Talendid koju' jätkamisega võib see kõik tõesti aidata kindlustada eesti rahva tulevikku, kultuuri ja keelt omal maal.
Prof. Olev Träss, Toronto
