Riigikogu liikmed pole päriselt aru saanud, mida tähendab inimestele Eesti erinevates piirkondades kavandatav haldusreform, mis pole muud, kui paljude omavalitsuste iseseisva tegevuse lõpetamine. See tähendab aga seda, et kohalikud omavalitsused, kes saavadki Tallinnasse ajaloolisse Estonia teatrisse (siin tegutses meie Asutav Kogu 1919 esimese Põhiseaduse loomisel ja mis on olnud oluliste otsuste kohaks ka 1990ndatel, Eesti Kongressi toimumise koht jne), tulevad kohalike inimeste sooviga – valida 24. septembril 2016 Eestile järgmine Eesti Vabariigi president.
Kujutame ette väikest valda, kes saab võimaluse saata presidenti valima ühe kohaliku vallavolikogu liikme, keda oma piirkonnas tunnevad kõik ja kelle esivanemadki kohalike inimeste jaoks tuntud. Nendele inimestele, kes oma esindaja Tallinna saadavad, on omaette põnev näha ja teada, et ka nende esindaja on tähtsa toimingu juures kohal. Kohalikud elanikud varustavad oma valijameest kindlasti ka soovitusega, keda nende esindaja võiks eelistada tulevaseks Eesti Vabariigi presidendiks. Seetõttu 234 presidendi valijameest (kelle hulgas samuti palju erakondlasi), aga ka neid inimesi, kes teevad valiku ikkagi enda ja oma lähedaste südametunnistuse järgi. Olen veendunud, et need valijamehed ei tee nii palju poliitikat, kui soovivad saada Eestile presidenti, kelle üle nad ja nende lähedased võiksid uhked või siis vähemalt rahul olla.
Aastal 2016 on presidendikandidaatide seas Siim Kallas, kes on end tõestanud ka Euroopa struktuuris töötamise võimekusega, kuid kel meie poliitilise elu viimase veerandi märgid küljes, mis loomulikult takistavad tema täielikku edu. Omamoodi müüdimurdjaks on kandidaatide seas Mailis Reps, kes vist naistest esimene nii tõsine presidendikandidaat meie poliitilises ajaloos. Suurim müüdimurdmine oleks Mailis Repsi puhul see, et ta on viie lapse ema ja see peaks tema valimisel presidendiks olema lausa rahvusvaheline uudis (nagu meie kolmikud maratonijooksjad Rio 2016 olümpial), aga ka väljakutse eesti karjäärinaistele, kes ikka väitnud, et naiste karjäär ja lapsed ei sobi kokku. Eestil on võimalik teha ajalugu ja kui Mailis Reps valitakse ehk just valijameeste häältega Eesti Vabariigi presidendiks, siis on see positiivne sõnum kogu ühiskonnale, öeldes seda Hando Runneli sõnadega – (Eesti) maa tuleb täita lastega.
Mailis Reps ja Mart Helme on presidendikandidaatidest teinud vist – erinevalt varasema aja kandidaatidest – suuremat tööd kohalikes omavalitsustes. Olen kuulnud, et Reps sai oma samme seada ka kolleeg Jüri Ratase järgi, kes seekord presidendiks ei kandideeri, kuid kes meie parlamendiliikmetest olnud üks esimesi, kes lausa süstemaatiliselt käinud läbi ja kohtunud kõigis kohalikes omavalitsustes inimestega, rääkides ja nende muresid-rõõmusid kuulates. Tänane meediapilt ei anna päris head analüüsi, millised võimalused võiksid valijameeste kogus olla Mart Helmel. Mees ise väidab, et tal on palju toetajaid; meedia ja konkurentide pingutused on luua meedias pilt, et EKRE esindaja ei saa tegelikult olla nii populaarne valijameeste seas, võib 24. septembril olla tegelikult konkurentide soovunelmaks.
Kokkuvõttes võiks öelda, et fokuseerides vaid kolmele võimalikule presidendikandidaadile, kes võivad olla edukad valijameeste kogus, on meil erineva näoga kandidaadid, kellel kõigil on poliitiline kogemus, millega nad kindlasti saavad hakkama presidendi ülesannetega. Ja kui meil pannakse rõhku ka keelteoskusele, siis lisaks riigikeelele oskavad kõik kolm ka inglise ja vene keelt.
Võttes kokku presidendi valimist kolmes valimisvoorus, saame öelda, et parlamendiliikmed peaksid endale aru andma, et just sel aastal oli parlamendist meediakajastus eriti hea, väga hästi oli kohal ka Tallinna TV, kes andis ehk kõige sisukama ja esinejate arvult kõige laiema poliitilise spektriga ülevaate parlamendisaalis toimunust. Vaatajana ei saanud küll täheldada mingit poliitilist kallutatust, milles konkurendid Tallinna TV-d vahel süüdistavad.
Kõige olulisema kokkuvõttena parlamendi poliitilisest tegevusest (mõned nimetavad seda ka poliitiliseks või parlamentaarseks mänguks), suunates presidendi valimine parlamendist valijameeste kogusse, tõestas parlament ise, et kuna valijameeste kogu on laiendatud kogu, kus enam valijamehi (rahva seast), siis on see tahtmatult samm sinnapoole, et presidendi valimise korra muutmine koos presidendi institutsiooni rolli tõstmisega ei pruugi olla enam nii kaugel, kui ehk meie poliitilise eliidi tegemiste järgi arvata. Ka mitmed presidendikandidaadid on välja öelnud, et nemad algataksid riigipeaks saades Põhiseaduse reformi, mis annaks kodanikele võimaluse valida presidenti.
Tasub meie poliitilisest ajaloost meenutada, et oleme 1990ndatel korra presidendi otsevalimist proovinud. Tegelikult oli see edukas katse, aga alustavad erakonnad said juba tollal aru, et rahva poolt valitud president ei pruugi olla parlamendis esindatud koalitsioonile kõige mugavam. Ka need kolm presidendikandidaati: Siim Kallas, Mailis Reps ja Mart Helme – ei ole kindlasti kerged presidendid valitsevale koalitsioonile, sest nad on iseseisvad poliitikud. Me võiksime presidendi valimise puhul mitte ülehinnata kandidaatide parteilisust, sest võtkem eeskuju näiteks Soomest, kus president on täitnud oma ülesandeid, kui kõik teavad, mis erakonnast ta tulnud, aga see ei sega tööd presidendina.
prof. Peeter Järvelaid
