Uus tehnoloogia vajas samuti inimesi, kes masinaid käigus hoidsid, toormaterjali nagu lambavill, masinatesse söötsid ja valminud tooteid – riietust – masinatelt vastu võtsid ja neid lattu panid. Sama juhtus metallitööga, nagu majapidamistarvete ja põllumasinate valmistamisega. Kõiki neid asju sai palju suuremal hulgal ja palju odavamalt valmistada.
Kahjuks sai inimlik ahnus paljudes kohtades võitu. Need, kes rajasid vabrikuid või ostsid end osanikeks, tahtsid kiiresti rikkaks saada ega hoolinud tööliste heaolust. Tekkisid 16-tunnised tööpäevad, alaealisi lapsi kasutati tööjõuna ja tööliste turvalisuse eest ei hoolitsetud, mistõttu oli hulgaliselt tööõnnetusi, milles töölised said vigastada. Palgad olid minimaalsed.
Ülaltoodu on pilt, mida kommunistlik propaganda kapitalismist levitas ja veelgi levitab. Vahepeal on demokraatlikes riikides läbi viidud seadusandlus, mis hoolitseb töökohtade turvalisuse eest, on tekkinud ametiühingud, mis on töölistele häid palkasid ja hüvitusi kaubelnud ja praeguse tööstuse produktiivsus on tõstnud kõigi elustandardit. Valitsustele on laekunud rohkem tulumakse, millega kodanike heaolu eest hoolitseda.
Tänu Nõukogude Liidu poolt levitatud propagandale, mida paljud Läänemaailmas ikka veel usuvad, on levinud arusaam, et Ameerika ja teiste demokraatlike maade firmad, mis asutavad osakondi vähem arenenud maades, ehitades sinna vabrikuid, kurnavad nende maade elanikke, makstes töölistele näljapalka ja nõudes ebainimlikes tingimustes töötamist.
Tegelikkus on hoopis teine. Tõsi, palgad, mida neis maades makstakse, ei ole sama kõrged kui emamaal, kuid on kõrgemad tavalisest tasemest ja töötingimused on samuti palju paremad. Neis maades väliskapitali poolt asutatud ettevõtete töökohad on kohalike elanike poolt kõige rohkem otsitud. Nende maade valitsustele laekub ka rohkem tulumakse uute firmade arvelt.
Kui 11. septembril 2001 toimus muslimi äärmuslaste nelja lennukiga terrorirünnak Ameerikas, mis tappis umbes 3100 süütut inimest, siis leidus ameeriklasi, kes leidsid, et see rünnak oli õigustatud, kuna see oli ameeriklaste poolt provotseeritud. Üheks sääraseks inimeseks oli Colorado Ülikooli professor Ward Churchill. Tal oli kahju tuletõrjujatest ja teistest päästetöötajatest, kes surma said, kuid ta hõõrus kahjurõõmus käsi nende inimeste surma üle, kes kahes pilvelõhkujas olid, nende Ameerika firmade teenistujad, kelle osakonnad asusid arengumaades. Ta nimetas neid inimesi väikesteks Eichmannideks.
Nagu teada, oli Eichmann üks Saksamaa kontsentratsioonilaagrite juhtiv tegelane, kes Iisraelis surma mõisteti. Ilmselt oli professor Churchilli arusaam Ameerika firmade tegevusest ja panusest arengumaades võrdne kommunistliku propagandaga. Mõne aasta eest kaotas professor Churchill oma töökoha Colorado Ülikoolis.
Mõeldes ülaltoodule ja sellele, et Ameerika valitsushoonete pommitajate juhtivatest tegelastest Bill Ayersist ja Bernardine Dorhnist said Ameerika ülikoolide professorid, ei ole sugugi imelik, et paljudes ülikoolides karjutakse parempoolsete vaadetega esinejad maha või keelatakse neil esinemine, kuna vasakpoolsete ilmavaadetega esinejaid võetakse avasüli vastu. Pole ka imelik, et enamik meediat on vasakpoolse ilmavaatega. Ei tunta mingit huvi selle vastu, et Ameerika valitsus on kõrini võlgades, mille kaudu järgmistelt generatsioonidelt on ilma küsimata tohututes summades raha võetud.
Tarvo Toomes
